Enne meie reisile minekut kodutööd tehes pean tunnistama, et Lima ei suutnud millegagi mind eriti võluda. Teadsin et on pealinn ja kindlasti omab mingit ajaloolist hõngu, kuid et seal oleks midagi olnud, mis koheselt mõttemeeli kõditaks, ei olnud. Tunnistan ausalt, et mul polnud isegi aimu kui suure linnaga on tegu ja juba kohal olles saades teada, et tegu on linnaga, kus elab 10 miljonit inimest... ütleme nii et olin üllatunud. Mis üllatas aga veel rohkem on selle linna ajalooline kasv. Nimelt veel 1940ndal aastal elas selles linnas ainult 0.6 miljonit inimest, kuid nüüd jah üle 10 miljoni. Ei saa just öelda, et see kasv on tulnud mingist super iivest, sest Lima on paljuski kasvanud just maalt linna kolivate inimeste arvelt, kuid riigina on Peruu ka ikkagi meelitanud meeletult inimesi juurde. Nimelt Peruu rahvaarv on kasvanud viimase 55 aastaga üle 3 korra - 10 miljoni pealt 1960ndate alguses kuni praeguse 32 miljonini... Huvitav...
Aga jah.. Minu jaoks ei tundunud Lima eriti huvitav. Seda kinnitas ka minu esmamulje kui ma meie reisi alguses Peruus maandusin ja selle asemel, et lennujaamas 5-6 tundi konutada, otsustasin Üloga kohe Mirafloreses (Lima ookeani äärne linnaosa) kohtuda. Sinna sõites sain juba kehva esmamulje sest selle umbes 40 minutilise taksosõidu ajal ei näinud ma mida muud kui hullumeelset liiklust, räämas maju, väga küsitava välimusega linnaosasi (sõitsime läbi mingist 4-5st), korrastamata/ülesehitamata ranna regiooni ja terve sõidu vältel mind saatnud udu. Pärast meie umbes tunni ajast jutuajamist Starbucksis lennujaama tagasi minnes see esmamulje ei muutunud. Seega ei olnud just midagi, mis koheselt seaks Lima kuskile lemmik linnade listi... Aga õnneks tulles Limasse teisel ringil kõik see muutus...
Lennukiga Limale lähenemine Cusco poolt oli omaette huvitav, kuid paljuski hariv, pilt. Nimelt kui kogu lennu me saime nautida all laiuvaid vaateid ilma et pilved või udu oleks seda piiranud, siis Limale lähenedes oli udu vöönd väga ilusti näha ja see kattis umbes 2km laiuselt ainult rannikuala, mis andis mulle koheselt lootust, et päeva temperatuuri tõusuga see taandub... Miks ma tean seda? Sest täpselt sama moodi toimib see San Francisco Bay Area erinevates mikrokliimades. Ja täpselt nii see ka läks Lima puhul. Hommikuti on udu - nii umbes 11-13ni - ja pärast seda päevane temperatuuri tõus põletab udu ära. Eelmine kord olime Limas natuke liiga vara, et seda näha, aga seega üks minu negatiivseid argumente oli läinud.
Pärast maandumist seadsime aga koheselt sammud meie Airbnb korterisse. Mulle isiklikult ei meeldi hotellides ööbida - seda siis nii ruumi ja hinna suhtarvu tõttu ja ka see, et mulle meeldib ise süüa teha ja mitte kõiki sööke väljas süüa - ja seega Airbnb kasutamine vägagi meelejärgi. Korteri asukoht oli väga kodune... Nimelt see umbes 20 korruseline maja - millel all asus vastuvõtulaud kus mingi mees istus 24 tundi ja kellega sai pidevalt viisakusi vahetud - asus kohalikus mõttes kiirtee ääres, kuid kuna see kiirtee oli ümbritsevatest majadest mõnevõrra all pool, siis kogu see asi meenutas mulle Laagna teed. Kodune - noh nii ja naa... Korter ise asus 12ndal korrusel ja seega nii Ülo magamistoast kui ka elutoast vaatega ookeanile. Nagu enne ütlesin, siis enamustel hommikutel ei olnud see nähtav - sest udu varjas ära - kuid ookean oli ikka seal ja lõunast oli see vaade olemas.
Esimeseks õhtuks olime me bookinud endale Lima toidutuuri ja pean tunnistama, et see oli vast kõige informatiivsem ja tähtsaim tuur meie Limas oleku ajal. Nimelt peale erinevate restoranide külastuse ja söömise/joomise saime me väga palju informatsiooni - nt mis linnaosad on vaatamist väärt, millised restoranid on head, millised kunsti galeriid on külastamist väärt - mis kogu meie Limas oleku aega kujundasid, seega väga oluline oli et see toimus meil esimesel õhtul. Kui keegi peaks meie blogi abiks võttes ise sellist seiklust plaanima, siis soovitan kindlasti seda tuuri ja teha seda kohe Limas oleku alguses.
Tuur algas umbes kella 5 paiku (Ülo - paranda. 4.30) kui minibuss meid peale võttis. Nagu ennist juba mitmel korral kiitlesin, siis ka seekord on tegu - puht juhuslikult - peaaegu et privaat tuuriga. Nimelt kuigi ootasime umbes 10 inimeselist gruppi, siis astudes minibussi ja leides eest ainult 2 naist (neist ühe ilusa) saime järjekordse positiivse üllatuse, et kogu see tuur sellel õhtul ongi ainult meile 4le.
Esimene peatus meie tuuril oli Restaurante Panchita - esimene restoran meie Lima seiklustes, mille omanikuks on Gaston Acurio (Gastonist pärast pikemalt) - ja restoran mis asub TripAdvisori 1729st Lima restoranist 22sel kohal. Kuna kogu õhtu oli planeeritud tasting menu stiilis, siis nagu ikka alustuseks on aperitiiv ja väike suupiste.
Pärast Panchita't oli aeg jälle minibussi ronida, et sõita järgmisesse restorani, milleks seekord oli Cala, mis TripAdvisori Lima restoranide nimekirjas asub 35ndal kohal. Täiesti puht juhuslikult Cala ongi spetsialiseerunud mereandidele ja seega nimi väga asjakohale nendele, kellel eesti keel suus. Restoran ise aga asus otse ookeani rannal ja oma disaigni poolest - väga modernne - üks minu lemmik maju Limas. Seal võtsime järjekordsed kokteilid - milleks siis seekord Chilcano, mis siis idee järgi sama nagu Pisco Sour millele on lisatud siis kas ingveri õlu või mingi muu kihisev mitte alkohoolne vedelik - ja valmistusime kalatoitude elamuseks. Ja järjekordselt see elamus ei tekitanud pettumust. Ma tõesti enam ei mäleta, mis kõike seal oli, kuid mäletan kala cevichet, grillitud kaheksajalga (muideks esimene kord elus, kus mulle maitses kaheksajalg), oliivikastmes kaheksajala fileed (see on see lilla kastmega toit pildil), tiradito (ehk siis fileeritud kala ceviche - toit mis muutus kohe Ülo lemmikuks), küpsetatud kammkarp (scallop) parmesaniga, jne. Noh ütleme nii et nälg ei näpistanud ja ega midagi alles ka ei jäänud. Kuigi Ülo tahtis sinna restorani veel tagasi minna, siis võttes arvesse meie tulevasi söögi elamusi, siis ma jään oma arvamuse juurde, et tegime õige otsuse sinna mitte naasta.
 |
| Õhtu parim toit... |
 |
| Jah - see oli vaade meie lauast... |
 |
| ... ja see ka... Raske kujutada ette paremat vaadet. |
Kuigi jah see toit - ja seda eriti just pärast mitmepäevast nälgimist Machu Picchu matkal - oli fantastiline, siis oli järjekordselt aeg edasi minna, sest õhtu ju alles poisike. Järgmiseks peatuseks oli Amaz, mis siis nagu nimi viitab, keskendus Amazoni regiooni toitudele, ja mis jällegi kõrgelt hinnatud - nimelt TripAdvisori listis number 30.
 |
| Plantaani ceviche tegemine. |
Selle koha eripära aga oli see, et seekord oli meil võimalus teha endale ise süüa ja kes mind natukenegi teab, siis see mulle väga meeldib. Nimelt anti meile ette erinevad komponendid ja nende kokku segamisel ja ühe eriliselt terava pipraga maitsestamisel tegime endale plantaani (plantaan on põhimõtteliselt mitte magus banaan) ceviche. Kes oleks arvanud, et cevichet - mis siis idee poolest sidrunimahlas või mingis teises kõrge happelisusega vedelikus "küpsetatud" kala - võib ka teha ilma valguta. Igaljuhul erinevaid asju segades ja pärast korraks seda pipra kauna kausis vajutades - see oli tõesti nii terav, et ühest pigistusest piisas, sest pipar võeti kohe kausist välja - ja peale valades sidrunimahla spetsiaalset segu millel nimelt Tiigri Piim (Leche de Tigre) valmis tõeliselt hea toit. Seda ei saanud just pearoaks nimetada - pigem ikka eelroog - kuid maitsed olid tõesti head ja ma olen võtnud selle endale ka siin menüüsse. Selle restoraniga aga meie tuuri söömise osa ka lõppes, kuid enne kui kogu punt laiali läks viidi meid veel Barranca linnaossa, mis siis selline tõeliselt hipihõnguline oma garaažides ja mujal asuvate väikeste kohvikute ja restoranidega. Seal jalutades võtsime veel ühest kohast lucuma smuutid - lucuma siis üks uuem puuvili, millel väga tervislikud omadused - ja nautisime ilusat rahulikku linna järjekordsel ilusal õhtul. Meie mõlemile Barranca väga meeldis ja seega seadsime selle üheks järgmise õhtu huvipunktiks. Ülole meeldis see lausa nii väga, et võttis teine kohe ingli kuju mõneks ajaks.
Järgmisel hommikul aga ootas meie Lima tuur. Kuigi giid, kes esialgselt oli planeeritud pidi canceldama, siis leiti meile asendaja. Hannibal... Meie kartused, et selline muudatus kindlasti muudab selle tuuri natuke kaootilisemaks või pigem vähem informatiivseks, osutusid tõeks. Nimelt Hannibal, kuigi tark ja hea kommunikatsiooni oskusega, tegi seda väga sellise wing-it mentaliteediga - tuuri struktuur minu arust puudus. Ta ise ka kaudselt tunnistas seda kui seletas, et see pole mida ta enam tavaliselt teeb ja pigem nüüd on tema tuurid keskmisest rikkamatele ja ekstreemsusi nautivatele turistile, kellel on piisavalt raha, et nt $2000 per tund helikoptereid rentida. Kuidagi arenes see jutt siit teemale, et mida meie Limas teeme, jne., mille peale Hannibal ütles, et ärgu meie küll Miraflorese ja Barranca linnaosadest eriti kaugele teistesse osadesse seiklema mine, sest meie olevat head kidnappamise sihtmärgid. OK. Proovime siis nendest välja eriti minna... Umbes sama jutuajamise käigus tuli ka välja, et paar päeva tagasi oli ühes Lima linnaosas - nimelt lennujaama ümbes asuvale Callaos - kuulutatud välja eriolukord ja linnaosa oli politsei või rahvuskaardi valve all. Nimelt Peruu narkopolitsei oli võtnud kinni mingi Kolumbia või Boliivia narko baruni, keda Hannidal nimetaks tänapäeva Escobariks (milles mina äärmiselt kahtlen teades mõndasid kuulsaid nimesi kes kindlasti suuremad tegijad), ja seoses sellega hakkas Callaos territoriaalne sõda võimutsevate narkoperekondade vahel. OK... Ärme siis sinna ka mine...
Hannibal tutvustus meile kesklinna ja me tegime päris viisaka tuuri mööda tänavaid ja läbi turu... Ütlen ausalt, et mingil hetkel hakkas see liha hunnikute nägemine iiveldusi tekitama ja ma pidin tõsiselt keskenduma mida vaatasin, et vältida selliste asjade nägemist. Pärast veel paari tänava kõndimist aga Hannibal teatas, et tal on nüüd kõik näidatud, mis siis näha on. OK. Arvasin, et see natuke suurem linn, aga noh... ainult 10 miljonit ju ikkagi, nii et jah... Vaadata polnud enam midagi, aga kuna kell veel polnud täis siis ta ühe lisana pakkus välja, et ta viib meid keelatud raamatute poodi. Et pidavat olema selline pood, mis levitab valitsuse vastast kirjandust, ja valitsus on seda tagakiusanud ja selle tõttu olid nad sunnitud kesklinna ühelt poolt jõge - kus siis enamus valitsuse hooneid - kolima teisele poole (mis siis otse üle jõe presidendi paleest)... OK. Lugu tundus huvitav, et miks mitte... See "pood" oli pigem umbes 4st putkast koosnev turg... Ja mis kõige naljakam, siis need "keelatud raamatud" olid tegelikult lihtsalt "raamatud"... Nt seal oli "Math for Dummies", mille kõrval 2006 Obama poolt kirjutatud "The Audacity of Hope"... Keelamisest oli asi väga kaugel.
Enne tuuri lõppu otsustas ta veel näidata meile ühte vana traditsioonidega baari/kohvikut, millel oma veini istandus ja tootmine. OK. Miks mitte - proovime siis nende veini ära olgu kui õudne ta ka ei oleks. Menüüd lugedes aga lasime Hannibalil tõlkida ja mees loeb meile, et klaas "18 aastast veini" on mingi ekvivalentselt $2... Väga sobib... Ettekandjaga aga täpsustades muutus see "veiniks mida me oleme istanduse algusest saati teinud... ehk 18 aastat"... OK - väike pettumis aga OK. Ja vein isegi ei olnud kõige hullem... Aga sellega ka meie tuur põhimõtteliselt lõppes.
Kuna oli lõuna aeg, siis planeerisime minna ühte teise Astrid Acurio (kes siis Gaston Acurio naine) restorani - Tanta - aga seal oli umbes 30 minutine ooteaeg, seega otsustasime valida huupi esimese ette juhtuva restorani. Selleks osutus Popular, mis kohe Tanta kõrval... Ma ei mäleta mida ma tellisin, kuid ma mäletan, et see oli väga hea ja nautida seda sellise vaatega, kus jahe meretuul puhus näkku... Fantastiline. Sellel hetkel sain ma aru, et minu jaoks on kogu järelolev aeg Limas nüüd pühendatud söömisele. Senini kõik toidud olid olnud (minu jaoks) ülimalt maitsvad ja väga hästi tehtud. Ja selline heade toitude jada jätkus ka õhtul linna peale minnes. Nimelt leidsime mingi sandwich koha, mis sellisel õhtusel ajal oli puupüsti rahvast täis, mis oli järjekordselt väga hea. Kuna toidutuuri giid oli meile öelnud, et Limas algab nädalavahetus neljapäeval, siis seadsime sammud Barrancasse lootuses leida pidu ja esimesena seadsime sammud kuulsasse Ayahuasca restoran/baari, kuid see koht oli suhteliselt vaikne. Kõndides veel Barranca peal ringi pidime tõdema, et kas veel on liiga vara (kell oli umbes 11) või neljapäeval algab nädalavahetus väga valitud seltskonnale, kuid tundus, et õhtu on lootusetu ja seega ronisime koju.
Enne Astrid & Gastoni minekut tegime veel aega parajaks Larco Museum'is. Nimelt tegu siis ühe meie vat et ainukese ajalugu puudutava muuseumi külastusega, kus siis eksponeeritakse muistse Peruu erinevate regioonide erinevate ajastute muinsusväärtusi läbi rohkem kui 5000 aastase Peruu ajaloo. Vägagi huvitav oli vaadata teatud esemete ja materjalide kasutuse progressi läbi ajastu, kuid mingil hetkel hakkasid vaasid kõik väga sarnased välja nägema ja sellega vähemalt minu jaoks selle muuseumi hiilgus natuke tuhmus. Eksponentide hulgas oli ka erootiliste sugemetega keraamika kogu, mis andis suhteliselt detailse ülevaate Peruulaste lähenemisest teemale. Isegi muuseumi suveniiripoes olid nende koopiad müügil ja kuna Ülo oli selleks hetkeks juba Eestisse kaasaostetavate meenete ostmise tuhinas, siis minagi andsin omapoolseid soovitusi, kuid minu "miski ei ütle, et ma hoolin sinust ja siin on sulle Peruust toodud oraalseksi kujutav kann" ei olnud soovitus mida ta otsis. Kuna meil ajaga otsest kiiret ei olnud kuid samas kuna see muuseum asus natuke kahtlases linnaosas ja mille lähiümbruses ei olnud mitte kui midagi teha, siis otsustasime võtta takso ja sõita Astrid & Gaston'i natuke varem kohale... Ja see oli otsustav moment...
Taksosõit oli umbes 20-30 minutit, kuid kui alguses sõitsime päris kiiresti mööda suuremaid tänavaid, siis mingil hetkel muutusid need tänavad ainult 1 realisteks, mis siis muutis liikumise väga vaevalikuks. Mingil hetkel ma isegi mõtlesin küsida taksojuhilt, et kas äkki oleks meil mõttekam siit jala edasi minna, kuid ma hoidsin oma plaani endale ja lasime taksojuhil ennast ikka restorani ette toimetada. Sellega oli ka veel selline huvitav seik, et 1 ristmik enne restorani ootasime me oma vasakpööret umbes 3e rohelise foori võrra kuigi olime ristmikul teine auto foorist, sest Peruu liiklus on õudne ja mitte mingeid eesõiguse reegleid neil ei ole. Kui sul on suurem auto või nahaalsust rohkem, siis sinul on eesõigus. Kuigi see tekitas minus teatud määral rahutust, siis püüdsin ennast rahustada mõttega, et tegu ikkagi puhkuse ja nn chill ajaga ja et meie reserveeringuni on ikka veel mingi 20-30 minutit aega. Aga tuli välja, et kõik need kannatused oli karma poolt ette planeeritud. Nimelt kui me oleks jäänud muuseumi kasvõi 5 minutit kauemaks või kui meie taksojuht oleks olnud nahhaalsem ja seega esimese rohelise tulega ära keeranud või mida iganes veel oleks võinud minna teisiti, siis me ei oleks mitte mingil juhul Astrid & Gaston restorani trepil kohtunud Gaston Acurioga - kes siis põhimõtteliselt Peruu kuulsaim chef, umbes 50 erineva restorani omanik ja üldse umbes Gordon Ramsey mastaabis kulinaaria superstar - kes samal ajal hakkas just restoranist lahkuma. Milline kokkusattumus. Naljakas seik sellega ka veel see, et päev enne olime Üloga vedanud kihla Gastoni vanuse üle ja kui mina pakkusin selleks umbes 40 aastat, siis Ülo pakkumine oli 70 ringis... Mina võitsin - sest mees oma 48 aastane - kuid selle protsessi käigus me otsisime netist tema pildi ja hea oli, sest ilma selleta ma poleks teda seal trepil küll ära tundnud. Mäletan trepist üles minnes, et küll oleks hea kui me teda või tema naist siin täna kohtaks ja tõstes astmetelt pilgu ukse poole ja näha teda seal meile vastu jalutamas. Super. Loomulikult ma pidin teda tervitama ja küsima, kas oleks võimalik meil temaga pilti teha ja selle pildi me ka saime. Väga cool mees... Ja sellega algas meie kõige tähtsam Lima seiklus.
Kuigi me jõudsime restorani umbes 20-25 minutit enne meie reserveeringu aega, juhatati meid kohe edasi. Laud ise asus... köögis. Minu arust oli see designi mõttes väga lihtne kuid samas ilus lahendus aga tunne oli küll selline nagu istuks chefs tableis (sorry - ei tea seda spetsiifilist nime Eesti keeles), sest kõike tegelikult tehti sinu silmade all. Ma ei tea kas Ülo oli enne sellist lahendust nii lähedalt näinud, kuid minu jaoks oli see esimene kord ja nii mõnigi televiisorist nähtud professionaalse köögi eripära - nt see et iga tellimuse lugemisel terve köögi toimkond kinnitab ühehäälselt sellest arusaamist. - tundus väga sürreaalsena. Enne kui tellima hakkasime palusime aga juhendeid tualetti, kuid selle asemel, et viidata kus pool nad on, meile anti "giid" kes kõndis meiejga koos kuni tualettini. Põhjus selleks täiesti olemas... Nimelt tualett oli - neid oli seal 2 kõrvuti - metallist silindrikujuline ehitis mis asus ühes toas... Väga futuristlik, sest mina oleks arvanud, et tegu on serveritornidega, kuid mitte mingil juhul tualettina.Kuna valikus oli kas a la carte või kas 8 või 13 käiguline tasting menu siis loomulikult oli valik lihtne. See on aga see koht kus minu mälu mind petab, sest mitte mingil juhul ei ole meeles, mida me täpselt sõime (Ülo - anna teada kui midagi täpsemalt mäletad) kuid kõik 13 käiku olid fantastilised. Lasen siin siis parem piltidel seletada...
 |
| Siin keskel siis merisiga. |
Kuna toit oli nii hea, siis otsustasime korterisse naasta ja nüüd siis tõeliselt leiba luusse lasta... Ei tea kas uni oli tõesti nii hea või mis, kuid enne hilist õhtusööki me midagi ei teinud ja lihtsalt chillisime. Muideks chillimine oli meie Limas oleku üks peamisi tegevusi... Õhtul hilja - umbes kell 22:30 - otsustasime veel minna õhtusööki sööma ja seekord otsustasime uuesti proovida oma õnne Tantasse sisse saamisega. Limas on kokku umbes 6-7 Tanta restorani ja meie õnneks üks asus eelpool mainitud tänavanurgal meie korteri lähedal. Ja järjekordselt ei pidanud pettuma. Kuigi kahjuks kahte toitu mida tahtsime Tantas proovida - üks nendest tiradito - enam ei olnud (arusaadav kuna kell oli varsti juba homme), siis need mis neil oli veel olemas oli jällegi fantastiline. Kuna me ei olnud väga näljased ja kell oli ka juba selline, et peaks põhku ronima, siis me tellisime ainult 3 eelrooga jagamiseks ja sellest piisas. Üks nendest oli küpsetatud härjasüda, mis minu arust oli taevalik.
 |
| Ülo pettunult suletud MACi ees. |
Järgmisel hommikul hommikusöögiks läksime me tagasi oma tänavanurgale - sest paar restorani seal nurgal olid veel proovimata - ja järjekordselt... ok ma kõlan juba nagu katkine grammofon, kuid jälle oli tegu meeletult hea toiduga. Pärast sööki aga otsustasime pühandada ülejäänud päeva kunstile ja seega seadsime sammud MAC'i - Museo de Arte Contemporaneo. Kuigi enamuse aja enne seda olime me rallinud ringi mööda linna taksodega, siis sellel päeval oli plaan jalutada. MAC ise asub Barranco ja Miraflorese piiril - seega umbes 1 km kaugusel Tantas - kuid kohale jalutades selgus, et see on ümberehitusteks pikemaks ajaks suletud ja seega otsustasime jalutada hoopis ühte galeriisse Barrancas, mis oli pälvinud toidutuuri korraldaja heakskiidu. Nägime seal paari huvitavat kunsti kontseptsiooni, mida ise ei olnud enne näinud ja seega pidasin seda külastust kordaminekuks. Pärast veel mõne koha külastamist Barrancos - nt üks väga huvitav igasuguse träni pood - otsustasime oma jalutuskäiku pikendada ja kõndida mööda rannikut meie järgmise söögi elamuseni... 
Kui Astrid & Gaston reserveeringu pidime tegema kuid ette (Kribu ja Ummi - täname veelkord soovituse eest) siis alles Limas olles saime teada kui palju häid ja kõrge reitinguga restorane siin on ja üheks selliseks soovituseks oli Jaapani köögi sugemetega Maido. See restoran asub maailma restoranide edetabelis suhteliselt viisakal 44ndal kohal ja TripAdvisori listil lausa number 2. Üllatav oli aga see, et selle reserveeringu tegime me alles eelmisel päeval - kuigi jah õhtusöögi reserveeringut me ei saanud, kuid lõuna reserveering sellise kaliibri restorani vähem kui 24 tunnise etteteatamisega... Mina ütleks, et väga õnnelik juhus - karma näpp vist jälle mängus. Korraks aga see õnn ka keeras, sest tuli välja, et tasting menu't me tellida ei saa, sest see oli neil ainult kell 2 - ja meie reserveering oli kell 3 - kuid vaatamata sellele õnnestus meil (ettekandja soovitusel) ise meisterdada endale selline menüü tellides kokku mingi 9 erinevat asja ja neid siis omavahel jagades. Kõik oli ikkagi meeletult hea - duh, võttes arvesse raitinguid siis ei olnudki ju lootust mingit halba toitu saada - kuid minu jaoks oli Astrid & Gaston ikkagi parem elamus nii toidu, teeninduse (nt A&Gs alati seletati meile detailselt mida me sõime - ma ei mäleta enam mis need kõik olid, kuid seletused/tutvustused olid) kui ka sisekujunduse poolest. Aga super ikkagi ja nagu ennegi, siis oli vaja minna koju väikest uinakut tegema et oma toidukoomat välja magada natuke...
Pärast uinakut ja pakkimist - ma pidin juba kella 4 paiku hommikul lennujaamas olema, sest tagasilend väljus juba kell 7 hommikul - aga otsustasime jätta viimase öö magamata ja selle asemel arutada kõiki maailma asju ja õhtusöögina proovida Papacho's burgeri restorani. See oli järjekordne Gaston Acurio restoran ja mida Hannibal soovitas, kuid pean ütlema, et see oli Lima kõige kehvem kulinaarne kogemus. Vähemalt minu jaoks. Nimelt kuigi tellisime medium rare burgerid, siis minu oma oli küll ikka liiga toores, kuid ei viitsinud nuriseda ja nosisime kõik sisse. Huvitav kogu selle elamuse juures oli aga Lima ööelu jälgimine, sest tuleb välja, et on täiesti normaalne kui kell 11 õhtul jalutab restorani sööma perekond koos 2 lapsega kellest kumbki ei tundu olevat üle 12 aasta vanad... Ülo teadis rääkida, et see pidavat olema suhteliselt tavaline isegi Lõuna Euroopas, kuid mul selline kogemus puudus ja seega tundus huvitav. Ülejäänud öö möödus kiirelt ja enne kui ma aru sain seisin juba lennujaamas check-in sabas... Tagasi lennu ainuke märkimisväärne sündmus oli kogeda kui õudne on Mexico City lennujaam. Nimelt Peruusse sõites maandusin ma õhtul hilja ja väljas sadas vihma ja seega oli normaalne temperatuur... Aga tagasi tulles maandusin ma natuke enne lõunat ja olin seal terve päeva... Ja väljas oli päike... ja palav... ja lennujaamas ei ole ühtegi konditsioneeri. Täielik piin. Mitte et nad oleks olnud katki või mingi muu jama... ei... neid lihtsalt ei ole. Aga ok.. Kannatust varuda lihtsalt.
Kogu reisile tagasivaadates peab ütlema et see kõik oli ülimalt huvitav ja meeldejääv kogemus. Peruu on väga ilus riik, mis pakub väga palju erinevat - nii looduse poolest kui ka kultuuriliselt - ja peaks olema paljudel üks lähima tuleviku reisiplaanidest. Meie eesmärgid sellele reisile said kõik täidetud ja kõik lootused täideti ja ületati... Mina igaljuhul plaanin sinna kunagi veel tagasi minna...
Täname kõiki kes on viitsinud neid lugusi lugeda...
Ülo ja Indrek
Lisa pildid:
