Ülo haiglas... Ülo ja tegeliku ohvri nägemus

Originaalis kirjutatud Ülo poolt, kuid toimetanud Indrek.

48...  Natuke meditsiinist.  Nimelt normaalne vere hapnikusisaldus – ehk siis protsent verest, mis sisaldab hapnikku – peaks olema üle 90 kuid kui see langeb alla 80, siis seda peetakse piisavalt ohtlikuks, et patsient tuleb viia haiglasse...  Ülol oli see 48!!!!  Aga kõigest pikemalt.

Cuzcos viibitud kolmandal päeva õhtul, hakkas minul (ehk seekord Ülol) niivõrd halb, et oli vaja lõpuks arst kutsuda. Indrek läks vastuvõtulauda hotellis, ja ütles, et mul oleks sõbrale vaja arst kutsuda. Selle peale otsustas vastuvõtus olev meesterahvas mulle tuppa helistada. Telefon oli teisel pool tuba, 39-se palavikuga suht raske sinna ronida, aga kui vastu võtsin, siis sain küsimuse: „kas te võiksite tulla hotelli vastuvõttu?“ Millele pidin oma olukorra juures loomulikult eitavalt vastama. Kuidagi sai ikka asi lõpuks selgeks ja tuligi arst kohale. Tuli välja, et mul oli raskekujuline kõrgmäestikuhaigus, sest arsti poolt mõõdetud vere hapnikusisaldus oli mul normaalse 90+ asemel 48. Lühidalt tähendab see, et suur osa kopsudest ei tööta ja seega oli vaja minna haiglasse. Ühendati hapnikuga, kiirabisse ja haiglasse. Selle haiguse kohta on palju infot, aga mis on huvitav, et ei teata, miks see osadel tekib ja osadel mitte. No mul siis vedas sellega.

Arsti tuppa juhatades oli Ülo...  nagu Ülo ikka.  Ei tundnud olevat närviline vaid pigem selline leplik ja võib olla natuke nõrga võitu.  Ise ma ei olnud seda muidugi alguses märganud, kuid nii kui arst sisenes ütles ta teadlikult, et Ülol on kõrgmäestikuhaigus ja osutas Ülole seletades, et "vaata kui sinised on tema huuled (Ülo küll igati vunts poiss, kuid tunnistan kohe, et tema silmi ja huuli ma eriti ei jälgi) ja isegi küünealused on sinised".  Olid tõesti.  Kuna endal tegelikult mingeid probleeme kõrgmäestik ei tekitanud, siis ei suutnud aru nsaada Ülo kehva oleku magnituudist või luua sidet sellel ja võimalikul pidevalt väsinud olemisel, kuigi Ülo tihti magas/puhkas Cuscos päevasel ajal.  Arst tegi siis kiire visuaalse uuringu aga minu jaoks muutus asi tõsisemaks aga siis kui arst hakkas Ülo kopse kuulama.  Nimelt ma olen harjunud et seda tehakse umbes 3-4s kohas per kops per külg, kuid kui arst oma stetoskoopi juba 10-15 korda ainult selja ühe kopsu poole peal liigutas, sain ma aru, et midagi on korrast ära.  Pärast sama põhjalikku kuulamist ka teisel kopsu poolel ja ka rinna pool ütles arst resoluutselt, et ta kuuleb kopsus mingit krõbinat ja me peame kohe haiglasse sõitma, sest on vaja teha röntgeni pilt, nii et pakkigu me asjad kokku ja tema kutsub kiirabi ette (nimelt meie hotell asus kitsal ühesuunalisel vanalinna tänaval, kuhu ei saanud kiirabi ette seisma jääda).  Selle peale ma nagu kellavärk hakkasin Ülole riideid otsima ja asju pakkima ja paari minuti pärast juba istusime kiirabisse, kus siis koheselt pandi Ülole hapnik jooksma läbi nina torude.

Eks ta veidi hirmuäratav oli minna Peruu haiglasse. Samal päeval olime näinud üht eriti imelikku esmapilgul mahajäetud hoonet kesklinnas ja kui selle kohta küsisime, siis giid ütles, et see on haigla. Töötav haigla.

Seega mu ootused ei olnud kõrged. Tuli välja, aga et mind viidi ikkagi äärmiselt korralikku asutusse. Suur palat, vaade, mullivann.

Haiglas juhatati meid kohe ilusasse suurde palatisse 4ndal korrusel, mis nagu Ülo teadis rääkida, võrdub Eestis pere palatiga.  Palatituba oli umbes 40m2 suurune, kus siis lisaks haige voodile asus lai 2 inimese voodi, nahktool koos jalatoega (selline Lay-Z-Boy stiilis, kus siis seljatugi langeb ja jalatugi tõuseb) ja ei puudunud ka umbes 27" lame-ekraan televiisor.  Kuigi rohkem mööblit ei olnud ja sellises suures toas - valgete seintega - selline mööbli asetus ei olnud just feng shui, siis kurta ei saanud.  


Pärast seda kui Ülo oli ennast voodisse sisse seadnud teatas arst, et nüüd on vaja võtta verd...  2 korda.  Esmalt võeti verd normaalsel moel paremast veenist - kasutati natuke algelisemaid verevõtu vahendeid mida mina olen harjunud nägema - kuid siis aga ütles arst et vaja on ka võtta verd otse arterist aga et sellega tegeleb neil spets mees.  Natukese aja pärast tuligi mees...  spets mees...  seda tegema.  Ise arvasin/lootsin et asi on kuidagi võikam tegevus - mind huvitavad meditsiinilised protseduurid ja kuna ma ei olnud seda enne näinud siis vaatasin huviga - kuid peale selle, et see tekitas Ülole natuke rohkem valu või ebamugavust, ei olnud selles midagi erilist.  Mäletasin et arst juba hotellis mainis, et röntgenit saab teha alles järgmisel hommikul, kuid vaatamata sellele püüdsin ma vaiksel toonil nõuda, et pilt tehtaks võimalikult kiiresti, kuid tulutult - pildi spets mees tulevat alles hommikul.  Samas aga arst pakkus, et mina võin vabalt Üloga ööseks siia jääda ja sellel laial 2 inimese voodil magada ilma tasuta.  Endal oli närv parajalt läbi, sest mitte ainult ei olnud ohus järgmised 2 päeva Cuscos vaid ka kogu reisi pärl - Machu Picchu vallutamine - seega kuigi mõtlesin tõesti selles voodis magamisele, siis ikkagi otsustasin minna tagasi hotelli, kuid mitte enne kui vähemalt vereproovid on tagasi.  Jäin neid ootama.  Pärast umbes 20-30 minutilist ootamist ma aga muutusin kärsituks ja kuna meil mõlemal oli ju tegelikult wi-fi olemas - jah, haiglas oli ka wi-fi - siis ma ei näinud suuremat mõtet jääda sinna ja võtsin takso ja tulin ära.

Hotelli jõudes oli Ülo juba teatanud, et vereproovid olid OK ja kuigi magama jäämine oli natuke raskendatud, kuid mingi 1 paiku öösel vist ikka kukkusin ära.  Ma ei tea miks, kuid juba enne 7t olin nagu krõpsti üleval ja ei läinud 5t minutitki kui ka Ülo hakkas juba chattima minuga.  Natuke pärast 7t tehti talle röntgen ja kuna mul ei olnud sellel päeval mingit plaani (peale selle, et tahtsin minna USA konsulaati sest olin kaotanud oma Peruu immigratsiooni paberi), siis ajastasin Ülo külastust umbes 9ks lootuses et pärast seda saan minna konsulaati.  Kui ma umbes 9.30 haiglasse saabusin, ei olnud röntgeni tulemused ikka veel selgunud...  Pabin tõusis...  Kas midagi ikka leiti kopsust?  Kui mis siis kui problemaatiline see on?  Ja kõige hullem - mida kuradit ma Ülo emale ütlen...  Kuna haiglas ei olnud midagi teha ja info liikus tigu kiirusel ja teada saades konsulaadist, et nemad sellega ei tegele ja ma pean hoopis minema Peruu Immigratsiooniametisse, siis olin ma järjekordselt sunnitud Ülo üksi jätma ja minema pabereid ajama.  Pärast seda aga võtsin korraks aja maha ja nautisin linna.  Käisin isegi ühte kirikut vaatamas - mind peibutati sinna lubadusega et seal on mingi muumia, kuid pärast kogu kiriku läbi kammimist ei näinud ma mingit muumiat vaid pigem leidsin päris huvitavad kohad kus võiks "Viimne Reliikvia 2" filmida - pärast mida ma aga nautisin head toitu ja kuna selleks ajaks oli Ülol juba parem, siis otsustasin temaga oma saatust jagada...

Nad ravisid mind väga kiiresti terveks, kuigi pidin kaheks ööks haiglasse jääma. Oluline küsimus oli aga selles, et nüüd kus mul oli see haigus tekkinud 3400m kõrguse peal, et kas ma tohin minna neljaks päevaks levist ja elektrist eemale jalgsimatkale, mille suurem osa on üle 3600, ja tipp 4200m? Arstid ütlesid, et jah. Kas tasub närida kokalehti kõrgusemõjude leevendamiseks? Arsti soovitus- ei. Tuleb välja, et kokalehed aitavad ainult peavaluga, samas mõjuvad vererõhku tõstvalt, seega pole soovitav..

Nii see oli jah lihtsustatud kujul ja Ülo sõnade järgi, kuid tegelikuses oli see umbes nii...  Arst hotellis - "eeeiiiiiii, 4 päeva pärast te küll Machu Picchut teha ei saa.  ah et te plaanite matkata sinna...  ei - see on liiga palju".  Arst haiglas järgmisel hommikul - "organism on ikka veel nõrk ja Machu Picchule minekut ei soovita...".  Arst haiglas järgmisel lõunal - "ekspert tuleb ja ütleb teile õhtul kas te saate Machu Picchu teha".  Arst haiglas 2se päeva õhtul või 3nda hommikul - "Jah - te võite Machu Picchu teha."...    Samas minu jaoks oli kogu aeg emotsionaalne rollercoaster...  Kui Ülo ei tule, siis kas mina lähen?  OK lähen ikka, kuid mida siis tema teeb...  Kas me saame hoteli pikendada selleks ajaks kui mina ära olen või ta peab mingisse teise hotelli minema...  Kas ta saab ikka haiglast välja enne kui minu matk algab ja kuidas ta üksinda ühest hotellist teise kolib kui te saab välja siis kui mina juba matkal?  Kuna me just õhtu enne maksime terve matka raha ära, siis kas ma proovin saada raha tagasi?  Persse see raha - tal ju reisikindlustus katab...  Jne...  Nii et jah - kuigi Ülo oli see kes oli haige, siis ta ei olnud ainuke ohver selles saagas...  Minul tekkis nii mõnigi hall juuksekarv juurde pärast seda...

Aga jah...  välja ta lasti ja 4 päevasele matkale, mille käigus ühe päevaga ronisime kokku üle 1200 meetri et vallutada 4200 meetrine tipp, me läksime...  Pole just papist poisid...  või õigemini poiss, sest mina olin algusest saati pool-terve nagu purikas...

Lisa pildid:

Cusco - väljast ja seest - ja kuidas elu paariks päevaks huvitavaks läks

Kuna juba reisi algusest saati pidasime Cuscot selle reisi vaieldamatult huvitaimaks linnaks siis seega varusime Cusco jaoks päris korralikult aega ja planeerisime asju nii, et oleks paras tasakaal saamaks tundma elu nii Cusco sees kui ka selle ümbruses.  Me juba varakult plaanisime endale linnagiidi, kellele seadsime ülesandeks mitte näidata meile kloostreid, kirikuid ja varemeid, vaid pigem tahtsime näha tavaelaniku igapäeva elu.  Cusco ümbruse päevaks olime algselt planeerinud mootorrataste rentimist päevaks ja siis kellegi soovituste järgi tehtud marsruudi järgimist, kuid me ei olnud seda ette planeerinud ja bookinud aga vaatamata sellele - ja nagu alati mitte endid kiitmata jätmata - siis lõpptulemus oli parem kui võisime oodata.  Aga kõigest omal ajal.

Pärast seda kui olime aru saanud, et kuigi tegu väga hea hotelliga asukoha, viimistluse ja stiili osas siis jätab tema pakutav hommikusöök ikka väga soovida, otsustasime otsida parem hommikukohvi võimalus.  Hotellist välja marssides ütlesime endale resoluutselt et Starbucks'i me ei lähe ja asusime teele Plaza de Armas poole otsima meile sobivat kohvikut.  Pärast umbes 45 minutist otsimist ei olnud me leidnud mitte kui midagi.  Noh ei olnud kohvikut mis oleks olnud lahti ja kell oli 10 hommikul.  Olid mingid imelikud urkad kuid meie standard oli seatud kõrgemaks.  Mingil hetkel saime aru et meie standardit siin vist ei ole võimalik leida ja alla andes otsustasime minna kohalikku Starbucks'i.  Kõmpides sinna avastasime et see on ka kinni.  Kuidas see on võimalik?  Seega langetasime oma standardit veelgi ja valisime esimese urka ja saime mingigi kohvi organismi kallata.  Kuna pärast seda oli kell juba palju siis pidime kiirustama tagasi hotelli, kus ootas meid hotelli poolt organiseeritud kohtumine kohalike tuuride korraldajaga endale mootorratta tuuri kokkuleppimiseks.

Dorisega kohtudes aga saime aru, et meie lootus saada mootorratta tuur, ei toimi ja pakkumisel on hoopis ATV tuur.  Uurides veel selle tuuri kohta saime teada et grupis on umbes 10 inimest - kõik ameeriklased - ja et bussiga tullakse järgi kell 13 ja umbes 18ks tuuakse tagasi hotelli.  Noh mis seal ikka - võtame sellele.  Kuna aga selleks ajaks oli kõht tühi - sest hommikusöök oli ainult nokkimine ja kohvikus ka midagi eriti juurde ei söönud - siis otsisime jällegi söögikohta.  Siinkohal pean tunnistama, et kõige suuremaid raskusi tekitab siin just söögikohtade valimine - valikuid on palju.  Valisime seekord Itaalia restorani, et kerge pizza võtta.  Kogu see söögielamus ei vääri mingit ülestoomist siin kui ei oleks juhtunud intsident, kus restorani sisenedes küsiti Ülolt, kuhu tema ja TEMA ISA - pean ütlema et selleks ajaks oli mul ees umbes 4 kuu vanune habe, mis nagu minu juuksed oli keskmisest ikka palju hallim - tahaksid istuda.  Kurat - ta on minust peaaegu 4 kuud vanem ja MINA näen välja nagu tema isa?  Aga sorry (onu) Siim - pean tunnistama et korraks oli ikka uhke tunne ka - nii et nüüd tean mida tunned.

Kell 13 siis ootasime hotellis ja kui helistati et meie auto on ees asusime teele.  Auto?  Kas ei pidanud mitte olema buss?  Aga 2 julget nagu me oleme see ei heidutanud meid ja sihikindlalt astusime mingi halli Toyota tahaistmele kui 2 noort Peruu poissi - Pavel ja Raul - istusid ette ja sõit algas.  Esimene mõte oli, et nad vast kasutavad väikeseid autosi, et inimesi hotellidest peale korjata ja siis kuskil bussi laadida, sest linna tänavad kitsad ja bussiga raske manööverdada, kuid see arvamus suhteliselt kiiresti muutus, kuid auto hakkas järjest rohkem linna keskusest eemale sõitma ja kus tänavad juba läksid laiemaks.  Pärast seda kui kesklinn muutus äärelinnaks, äärelinn peaaegu et favela'ks ja favela omakorda maapiirkonnaks tekkis järjekordne mõte - kas me ikka läheme ATVdega sõitma või viiakse meid kuskile metsa et paljaks röövida.  See mõte laagerdus ka oma 15 minutit kuid
ühiselt jõudsime arvamusele, et kui oleks röövitud, siis oleks seda tehtud esimeses metsatukas ja mitte mingis ilusas looduskaunis metsatukas.


Mis siis andis alust kolmandale mõttele, et äkki buss oli täis või katki ja see on meie transport/takso sest siin ju enamus autosi on taksod ilma, et oleks ühtegi märki peal - lihtsalt istu sisse ja ütle kuhu tahad.  Pärast umbes järjekordset 45 minutist sõitu tõmbas siis meie Toyota kuskile väikesesse külla, kus me juba küla algusest saadik nägime tänavate ääres mitmeid ATVsi ja saime aru, et see on vist mingi baas sellisteks matkadeks.  Mingi maja ees väljudes saime aru, et oleme jõudnud siis meie tuuri korraldaja garaaži juurde.  Tänaval seisis 3 musta ATVd ja Raul hakkas just garaažist erinevaid punaseid ATVsi välja sõitma samal ajal kui Pavel hakkas meile selgitama mustade ATVde juhtimist.  Pärast seda kui me mõlemad olime saanud teha ATVga väikese testiringi ütles Pavel, et nüüd kiivrid pähe ja hakkame liikuma.  Aga mis sai nendest 10st Ameeriklasest?  Tuli välja et see on hoopis privaattuur...  Karma naeratas jälle...



Tuur oli mega.  1.5 tunnine tuur sisaldas siis endas 2 meeletult huvitavat vaatamisväärsust.  Esmalt läksime Inka aegsesse arheoloogilisse kohta millel nimeks Moray ja mida siis Inkade ajal kasutati kui põllumajanduse arendus keskust.


Nimelt kõigil terrassi kujul ehitatud pindadel kasvasid taimed ja tänu nende erinevatele kõrgustele - nimelt kõrgeima ja madalima terrassi vahe on umbses 30 meetrit mis siis teatud tingimustes tekitas kuni 15 C temperatuuri vahe - suutsid siis Inkad testida kus mis paremini kasvaks.  Pärast seda seadsime sammud aga Salinas de Maras poole, mis siis naturaalsed soolatiigid mäenõlval, kus siis korjandatakse kolme erinevat tüüpi soola vastavalt tiigis settimise ajale.



Soolavesi voolab siis mäe seest välja väga sooja temperatuuriga ja siis see suunatakse nendesse tiikidesse manuaalselt.  Meie tahtsime ikka ise ka proovida mis maisega see vesi on ja siis koheselt ka kahetsesime seda...  Esiteks oli see meeletult soolane ja kuivas koheselt muutes kõik koheselt valge kihiga kaetuks - näod, riided ja telefonid.  Kõikide nende punktide vahel saime siis tõeliselt nautida elu väljaspool Cuscot - värske õhk (v.a. õudne tolm tagasiteel) ja meeletult ilusad Andide vaated.  Tagasi Cuscosse jõudsime umbes 18ks ja kogu õhtu ei suutnud lõpetada selle kogemuse kiitmist.



Linnas läksime veel sööma - seekord valisime Fuego nimelise burgeri restorani mis järjekordselt maitsesid võrratult hästi - ja pärast otsistasime veel minna öö-eluga tutvuma.  Jõudsime isegi kohalikus Iiri pubis teha joogid kui ma sain aru, et päev on olnud raske ja kuigi oli veel plaan minna kuskile klubisse ka, siis selleks enam jaksu ei ole ja pigem ronime ära magama, sest ees ootas jalgsi linnatuuri päev.

Giid - kelle nimi oli Boris - ootas meid fuajees kell 9 ja linnatuur võis alata.  Boris oli teinud oma kodutöö ja kohe alguses ütles, et tema meile mälestusmärke näitama ei hakka ja seega seadsime sammud Cusco kultuuri keskmesse - nende turule.  Turg ise algas San Pedro väljakult ja seal asuvast turuhoonest ja siis vastavalt otsitavale kraamile - toiduained vs igapäeva nippet-näpet vs kingad ja riided - on kokku umbes 16 ruut kvartalit.

Alustuseks minnes läbi värske toiduaine osa turust, siis kiiresti said aru, et ükskõik millised hügieeni normid on sulle kallid, siis nendest ei ole siin juttugi.  Liha seisis hangedes külmutamata ja tihti oli võimalust ninapidi kokku joosta terve seaga - sea puhul küll mitte ninapidi vaid pigem nina vastu ...  nina vastas poolt? - või kuhjades ja jalgupidi taevapoole olevate kanadega,

kellega siis võimalus high 5 teha...  jällegi 5 vs 4.  Saime targemaks ka fakti osas, et Peruus kasvab kokku üle 4000 kartulisordi ja nendest ainuüksi 2000+ Cusco regioonis.  Puuvili ja juurvili oli kõik värske (välimusega) ja Boris teadis rääkida, et kõik see tuuakse sisse Cusco lähiregioonidest ja siis vastavalt värskusele baseeritud hinnaskaalale enne koju tagasi ei minda kui kõik müüdud ja seega hulgiostudel alati võimalik saada allahindlust.  Boris ütles, et tegelikult linnal puudub mingigi korralik poodide kett, seega kogu linnarahvas käibki just sellel turul poodlemas.  Turu asukoht aga oluline, sest leitud oli kõige tsentraalsem koht linnas kuhu oleks suurematel veokitel võimalik teede/tänavate kitsuse tõttu läheneda, et siis sealt vedada sellele umbes 16 kvartali suurusele turule.

Samas ega alati ei piirdunud müüdav kaup normaalsetesse toiduained vs tarbekaubad valikuga...  Mõnikord lendas see skaala täiega "mida kuradit"-kaubad kategooriasse.  Nt kõrvuti kohvi, kakao ja pastaga müüdi kuivatatud ute muumiaid, mis siis meie õnneks - ja kohesele küsimusele - EI OLE toiduna tarbimiseks.

Neid nimelt kasutatakse teatud tseremooniate käigus - näiteks uue elamukrundi õnnistamiseks (kus krundi keskel olevasse auku visatakse kulda/hõbedat, seemneid ja loomulikult kuidas saab ilma ute muumiata) - aga kuna see protseduur vist nii sagedane, siis miks mitte müüa seda kõrvuti pastaga.  Oli ka sektsioon turust kus enamus eemal pakutavast lihast on veel varajases elavas vormis.

Sealt edasi viis meid siis tee esimesse elamispiirkonda.  Huvitav oli tõdeda, et enamus maju on poolikud.  St et maja planeeritakse suuremana ja siis vastavalt raha olemas olule ehitatakse seda edasi.  Hea näide oli nt 4 korruseline maja, mille alumusel korrusel - vähemalt nähtuna tänavalt - oli mingi äri.  Nt madratsi pood, puu- või metallisepa tuba, ja ühel ekstreemsel juhul ka nt matusebüroo kus siis möödakõndides oli näha pärgadega kaetud hõbedane kirst ja umbes 8 inimest istumas valgetel klapptoolidel selle ümber.  Oli ka omajagu poode, kuid restorane eriti ei näinud - üksikud, nagu ka urka baar.  Peatudes ühel platsil Boris rääkis kokkuvõtva loo Hispaania okupatsioonist ja kuidas hispaanlased purustades Cuscos kõik Inka templid ja nende varemetele ehitasid oma katoliiklikud kloostrid, et veelgi peale suruda oma kultuuri kultuurile, mis paljuski arenenum kui Hispaanlaste oma, oli nende jaoks primitiivne.

Pärast veel mõne kvartali võrra mööda mäge üles ronides ja kuuldes Boriselt, kuidas alles kuni mingi 10 aastat tagasi oli linnas ainult 1 kõrgkool ja seegi oli väga limiteeritud vastuvõtu võimega, kuid pärast seda on tekkinud rohkem erinevaid õppevõimalusi pakkuvaid erakoole.  Seal ühel tänava nurgal naljatledes Boriselt küsides, et kas ta meile oma kodu ka näitab üllatuslikult jaatava vastuse saades seadsime sammud kohalikku bussipeatusesse, mis siis tähendab igat tänavanurka, sest just seal peatuvad kõik linnaliini bussid - vastavalt siis sinule vajaliku sihtkohaga.  0.70 Sol (18 euro senti) piletiga saime sõita päris pika maa ühe Cuscot ümbritseva mäe tippu, kus siis asus Borise kodu.  Mäe tipus asus ka arheoloogilise tähtsusega paik (mis tegelikult pärit enne Inka tsivilisatsiooni)

ja selle kõrval - mis paistis nagu tühermaa, kuid lähemal vaatlusel võis märgata teatud viljakasvu - Borise kinnituses toimiv farm, kus isegi farmer elas väga lagunenud kuuri meenutavas majas.  Mäe otsas oli ka väike kooli/keskuse moodi ehitis millel ka väike jalgpalli ja korvpalli väljak.

Boris juhatas siis meid mööda tänavaid edasi kuni peatus ühe suure metall värava ees, koputas kuni värav avati ja Boris meid sisse juhatas öeldes, et see pole maja kus ta üles kasvas, kuid see on maja mida ta nüüd täiskasvanuna rendib oma pere jaoks.  Tegelikkuses oli tegu 2 auto garaažiga, mis siis oli muudetud köögi ja elutoa kombinatsiooniks ja mille kohal olid siis magamistoad ja vannituba.  Sellise eluaseme rent on 120 Sol'i kuus ehk siis umbes $40. Maja ees oli killustikuga kaetud pinnas täpselt garaaži laiuses, millele oli pargitud üksteise taha 2 veokit, millest kumbki ei kuulunud Borisele, vaid olid siin garaaži omanikul hoiul.  Järgi jäänud alal oli piisavalt ruumi Borise 84 aastase vanaema töö alaks ja kuuriks, kus elasid merisead (Peruu kõige kuulsam rahvustoit on merisiga).  Hetkel oli neil umbes 20 merisiga kuid kõige rohkem on neil olnud kuni 100.  Merisiga on väga mitmekesise võimalustega investeering, kes paljuneb ise pidevalt ja vastavalt soole, kas siis süüakse täiskasvanuna ära või müüakse turul maha paljunemise võimaluse tõttu.

Tagasi linna sõit langes meil kokku ajaga kui enamus lapsi sõidab bussiga iseseisvalt mäest alla kooli, sest Peruus on algkoolid kahes vahetuses - hommikust kuni 1ni ja 2st kuni õhtuni.  Vaatamata sellisele vaesusele (ei olnud võimalik näha lõpuni valmis maja ja suurel osa mäenõlvast ei olnud ei elektrit, kanalisatsiooni ega isegi vee juurdepääsu - ainuke vesi oli vihmast kogutav vesi) tundus, et kool on au sees.

Bussilt hüppasime maha umbes samas kohas, kus peale tulime ja umbes paar kvartalit eemalt alustasime oma matka mäest alla kesklinna suunas.  Ühel tänavanurgal juhatas Boris meid aga ühte kohalikku urka baari, et me saaks proovida kohalikku vaesema kontingendi märjukest - maisist pruulitud 2% alkoholi sisaldusega koduõlu (mida maitsestatakse maasikatega).  Tegu on aga väga pärmise joogiga, mis kuigi pidavat tegema kiiresti täis, on meeletult tugeva lõhnaga, mis pani kogu selle baari pärmi järgi haisema.  Jook sai igal juhul proovitud.

Tagasi linnas tundis Ülo ennast väsinuna ja otsustas minna hotelli magama ja mina, ikkagi üleelades rasket koormat olla Siim Kallas, otsustasin minna ja lasta oma hall habe ära lõigata.  Kurb oli, sest me olime üksteist tundma õppinud päris korralikult viimase 4+ kuu jooksul, kuid maha ta pidi tulema.  Paaris juuksurisalongis küsides ja eitava vastuse saades leidsin ma lõpuks ühe habemeajaja.  Tegu oli muidugi paraja urkaga, kus seintel ilutsesid kõik võimalikud pildid ajakirjadest kuulsustest erinevate soengutega - võin kihla vedada, et see mees ei oleks suutnud mitte ühtegi neist jäljendada - kuid kus siis päris ehtsa žileti noaga ja kerge seebi veega mul habe eemaldati.

Tagasi jõudes seadsime sammud sööma.  Järjekordse TripAdvisori soovituse järgi valisime Chicha restorani.  Söök ei olnud minu jaoks midagi eriti head (minu jaoks harv nähtus, kuid esimese saadud steak'i pidin tagasi saatma) ja kuigi Ülo oli rahul oma toiduga ei olnud tal mingit isu seda süüa, sest ta ei tundnud ennast kõige paremini.  Pärast restorani käisime veel läbi oma Machu Picchu tuurioperaatori kontorist (maksmaks tuuri eest) ja kuna Ülo enesetunne oli muutunud veel halvemaks, siis otsustasime minna tagasi hotelli, kus tema saaks puhata ja mina saaks restorani osas vaikselt blogi kirjutada.  Pärast umbes 1.5 tunnist kirjutamissessiooni sai arvutil patarei tühjaks, mis siis sundis mind jooksma tuppa laadija järgi lootuses, et mis olin kirjutanud oli ikka salvestatud.  Toas laadijat ühendades leidsin ma aga voodis Ülo, kes ütles natuke ehmatust tekitavad sõnad - "me peame arsti kutsuma".  Ja umbes 30 minutit hiljem olime me juba kiirabis, mis vilkurite abil läbi õhtuse linnaliikluse haigla poole sõitis. 

Ja nii algasid minu jaoks vägagi põnevad 2 järgnevat päeva...

Lisa pildid:

Cusco seest: