Ülo haiglas... Ülo ja tegeliku ohvri nägemus

Originaalis kirjutatud Ülo poolt, kuid toimetanud Indrek.

48...  Natuke meditsiinist.  Nimelt normaalne vere hapnikusisaldus – ehk siis protsent verest, mis sisaldab hapnikku – peaks olema üle 90 kuid kui see langeb alla 80, siis seda peetakse piisavalt ohtlikuks, et patsient tuleb viia haiglasse...  Ülol oli see 48!!!!  Aga kõigest pikemalt.

Cuzcos viibitud kolmandal päeva õhtul, hakkas minul (ehk seekord Ülol) niivõrd halb, et oli vaja lõpuks arst kutsuda. Indrek läks vastuvõtulauda hotellis, ja ütles, et mul oleks sõbrale vaja arst kutsuda. Selle peale otsustas vastuvõtus olev meesterahvas mulle tuppa helistada. Telefon oli teisel pool tuba, 39-se palavikuga suht raske sinna ronida, aga kui vastu võtsin, siis sain küsimuse: „kas te võiksite tulla hotelli vastuvõttu?“ Millele pidin oma olukorra juures loomulikult eitavalt vastama. Kuidagi sai ikka asi lõpuks selgeks ja tuligi arst kohale. Tuli välja, et mul oli raskekujuline kõrgmäestikuhaigus, sest arsti poolt mõõdetud vere hapnikusisaldus oli mul normaalse 90+ asemel 48. Lühidalt tähendab see, et suur osa kopsudest ei tööta ja seega oli vaja minna haiglasse. Ühendati hapnikuga, kiirabisse ja haiglasse. Selle haiguse kohta on palju infot, aga mis on huvitav, et ei teata, miks see osadel tekib ja osadel mitte. No mul siis vedas sellega.

Arsti tuppa juhatades oli Ülo...  nagu Ülo ikka.  Ei tundnud olevat närviline vaid pigem selline leplik ja võib olla natuke nõrga võitu.  Ise ma ei olnud seda muidugi alguses märganud, kuid nii kui arst sisenes ütles ta teadlikult, et Ülol on kõrgmäestikuhaigus ja osutas Ülole seletades, et "vaata kui sinised on tema huuled (Ülo küll igati vunts poiss, kuid tunnistan kohe, et tema silmi ja huuli ma eriti ei jälgi) ja isegi küünealused on sinised".  Olid tõesti.  Kuna endal tegelikult mingeid probleeme kõrgmäestik ei tekitanud, siis ei suutnud aru nsaada Ülo kehva oleku magnituudist või luua sidet sellel ja võimalikul pidevalt väsinud olemisel, kuigi Ülo tihti magas/puhkas Cuscos päevasel ajal.  Arst tegi siis kiire visuaalse uuringu aga minu jaoks muutus asi tõsisemaks aga siis kui arst hakkas Ülo kopse kuulama.  Nimelt ma olen harjunud et seda tehakse umbes 3-4s kohas per kops per külg, kuid kui arst oma stetoskoopi juba 10-15 korda ainult selja ühe kopsu poole peal liigutas, sain ma aru, et midagi on korrast ära.  Pärast sama põhjalikku kuulamist ka teisel kopsu poolel ja ka rinna pool ütles arst resoluutselt, et ta kuuleb kopsus mingit krõbinat ja me peame kohe haiglasse sõitma, sest on vaja teha röntgeni pilt, nii et pakkigu me asjad kokku ja tema kutsub kiirabi ette (nimelt meie hotell asus kitsal ühesuunalisel vanalinna tänaval, kuhu ei saanud kiirabi ette seisma jääda).  Selle peale ma nagu kellavärk hakkasin Ülole riideid otsima ja asju pakkima ja paari minuti pärast juba istusime kiirabisse, kus siis koheselt pandi Ülole hapnik jooksma läbi nina torude.

Eks ta veidi hirmuäratav oli minna Peruu haiglasse. Samal päeval olime näinud üht eriti imelikku esmapilgul mahajäetud hoonet kesklinnas ja kui selle kohta küsisime, siis giid ütles, et see on haigla. Töötav haigla.

Seega mu ootused ei olnud kõrged. Tuli välja, aga et mind viidi ikkagi äärmiselt korralikku asutusse. Suur palat, vaade, mullivann.

Haiglas juhatati meid kohe ilusasse suurde palatisse 4ndal korrusel, mis nagu Ülo teadis rääkida, võrdub Eestis pere palatiga.  Palatituba oli umbes 40m2 suurune, kus siis lisaks haige voodile asus lai 2 inimese voodi, nahktool koos jalatoega (selline Lay-Z-Boy stiilis, kus siis seljatugi langeb ja jalatugi tõuseb) ja ei puudunud ka umbes 27" lame-ekraan televiisor.  Kuigi rohkem mööblit ei olnud ja sellises suures toas - valgete seintega - selline mööbli asetus ei olnud just feng shui, siis kurta ei saanud.  


Pärast seda kui Ülo oli ennast voodisse sisse seadnud teatas arst, et nüüd on vaja võtta verd...  2 korda.  Esmalt võeti verd normaalsel moel paremast veenist - kasutati natuke algelisemaid verevõtu vahendeid mida mina olen harjunud nägema - kuid siis aga ütles arst et vaja on ka võtta verd otse arterist aga et sellega tegeleb neil spets mees.  Natukese aja pärast tuligi mees...  spets mees...  seda tegema.  Ise arvasin/lootsin et asi on kuidagi võikam tegevus - mind huvitavad meditsiinilised protseduurid ja kuna ma ei olnud seda enne näinud siis vaatasin huviga - kuid peale selle, et see tekitas Ülole natuke rohkem valu või ebamugavust, ei olnud selles midagi erilist.  Mäletasin et arst juba hotellis mainis, et röntgenit saab teha alles järgmisel hommikul, kuid vaatamata sellele püüdsin ma vaiksel toonil nõuda, et pilt tehtaks võimalikult kiiresti, kuid tulutult - pildi spets mees tulevat alles hommikul.  Samas aga arst pakkus, et mina võin vabalt Üloga ööseks siia jääda ja sellel laial 2 inimese voodil magada ilma tasuta.  Endal oli närv parajalt läbi, sest mitte ainult ei olnud ohus järgmised 2 päeva Cuscos vaid ka kogu reisi pärl - Machu Picchu vallutamine - seega kuigi mõtlesin tõesti selles voodis magamisele, siis ikkagi otsustasin minna tagasi hotelli, kuid mitte enne kui vähemalt vereproovid on tagasi.  Jäin neid ootama.  Pärast umbes 20-30 minutilist ootamist ma aga muutusin kärsituks ja kuna meil mõlemal oli ju tegelikult wi-fi olemas - jah, haiglas oli ka wi-fi - siis ma ei näinud suuremat mõtet jääda sinna ja võtsin takso ja tulin ära.

Hotelli jõudes oli Ülo juba teatanud, et vereproovid olid OK ja kuigi magama jäämine oli natuke raskendatud, kuid mingi 1 paiku öösel vist ikka kukkusin ära.  Ma ei tea miks, kuid juba enne 7t olin nagu krõpsti üleval ja ei läinud 5t minutitki kui ka Ülo hakkas juba chattima minuga.  Natuke pärast 7t tehti talle röntgen ja kuna mul ei olnud sellel päeval mingit plaani (peale selle, et tahtsin minna USA konsulaati sest olin kaotanud oma Peruu immigratsiooni paberi), siis ajastasin Ülo külastust umbes 9ks lootuses et pärast seda saan minna konsulaati.  Kui ma umbes 9.30 haiglasse saabusin, ei olnud röntgeni tulemused ikka veel selgunud...  Pabin tõusis...  Kas midagi ikka leiti kopsust?  Kui mis siis kui problemaatiline see on?  Ja kõige hullem - mida kuradit ma Ülo emale ütlen...  Kuna haiglas ei olnud midagi teha ja info liikus tigu kiirusel ja teada saades konsulaadist, et nemad sellega ei tegele ja ma pean hoopis minema Peruu Immigratsiooniametisse, siis olin ma järjekordselt sunnitud Ülo üksi jätma ja minema pabereid ajama.  Pärast seda aga võtsin korraks aja maha ja nautisin linna.  Käisin isegi ühte kirikut vaatamas - mind peibutati sinna lubadusega et seal on mingi muumia, kuid pärast kogu kiriku läbi kammimist ei näinud ma mingit muumiat vaid pigem leidsin päris huvitavad kohad kus võiks "Viimne Reliikvia 2" filmida - pärast mida ma aga nautisin head toitu ja kuna selleks ajaks oli Ülol juba parem, siis otsustasin temaga oma saatust jagada...

Nad ravisid mind väga kiiresti terveks, kuigi pidin kaheks ööks haiglasse jääma. Oluline küsimus oli aga selles, et nüüd kus mul oli see haigus tekkinud 3400m kõrguse peal, et kas ma tohin minna neljaks päevaks levist ja elektrist eemale jalgsimatkale, mille suurem osa on üle 3600, ja tipp 4200m? Arstid ütlesid, et jah. Kas tasub närida kokalehti kõrgusemõjude leevendamiseks? Arsti soovitus- ei. Tuleb välja, et kokalehed aitavad ainult peavaluga, samas mõjuvad vererõhku tõstvalt, seega pole soovitav..

Nii see oli jah lihtsustatud kujul ja Ülo sõnade järgi, kuid tegelikuses oli see umbes nii...  Arst hotellis - "eeeiiiiiii, 4 päeva pärast te küll Machu Picchut teha ei saa.  ah et te plaanite matkata sinna...  ei - see on liiga palju".  Arst haiglas järgmisel hommikul - "organism on ikka veel nõrk ja Machu Picchule minekut ei soovita...".  Arst haiglas järgmisel lõunal - "ekspert tuleb ja ütleb teile õhtul kas te saate Machu Picchu teha".  Arst haiglas 2se päeva õhtul või 3nda hommikul - "Jah - te võite Machu Picchu teha."...    Samas minu jaoks oli kogu aeg emotsionaalne rollercoaster...  Kui Ülo ei tule, siis kas mina lähen?  OK lähen ikka, kuid mida siis tema teeb...  Kas me saame hoteli pikendada selleks ajaks kui mina ära olen või ta peab mingisse teise hotelli minema...  Kas ta saab ikka haiglast välja enne kui minu matk algab ja kuidas ta üksinda ühest hotellist teise kolib kui te saab välja siis kui mina juba matkal?  Kuna me just õhtu enne maksime terve matka raha ära, siis kas ma proovin saada raha tagasi?  Persse see raha - tal ju reisikindlustus katab...  Jne...  Nii et jah - kuigi Ülo oli see kes oli haige, siis ta ei olnud ainuke ohver selles saagas...  Minul tekkis nii mõnigi hall juuksekarv juurde pärast seda...

Aga jah...  välja ta lasti ja 4 päevasele matkale, mille käigus ühe päevaga ronisime kokku üle 1200 meetri et vallutada 4200 meetrine tipp, me läksime...  Pole just papist poisid...  või õigemini poiss, sest mina olin algusest saati pool-terve nagu purikas...

Lisa pildid: