Machu Picchu - unistuse realiseerimine

Üks peamiseid "müügipunkte" Peruu valimise puhul selle reisi sihtkohaks oli Machu Picchu.  Olles lugenud Inka kultuuri ja arhitektuuri kohta kohta päris palju pidime ikkagi minema oma silmaga vaatama...  Kas on tõesti võimalik, et 500+ aastat tagasi ehitatud kanalid ikka veel töötavad ja toidavad Machu Picchut mäest tuleva veega, jne...  Jah...  Need kanalid/kaevud ikka töötavad.  Samas kohe alguses teadvustasime, et mingil juhul me ei taha seda näha lihtsa turisti pilgu läbi vaid et seda õieti nautida tuleb seda teha läbi paraja kannatuse - kasutades selleks Inkade endi ehitatud teid läbi džungli ja üle mägede.

Kuigi on väga suur hulk võimalusi kuidas see matk teha - nt. Salkantay mäe kaudu, jne - siis meie otsustasime peamise tee, milleks siis Camino Inka.  Uurides korralikult selle tee iseärasusi sain ma kohe aru, et seda ei saa võtta kergelt ja nii varakult kui võimalik alustasin spetsiifiliste trennide tegemisega, kuid nüüd tagant järgi vaadates, siis need trennid mis ma tegin ei valmistanud mind millekski ette.  Reaalsus oli ikka palju hullem kui ma oskasin arvata...

Üks esimesi asju millega peab arvestama seda matka tehes on magamatus - krooniline magamatus - ja tegelikkuses algab see juba enne kui saad oma matkasaapad kinni siduda.  1 päev enne matkale asumist koguti kogu grupp tuuri korraldaja kontorisse Cusco vanalinnas.  Nimelt kuna Camino Inka algus koht - koht nimega "km. 82" - asub Cuscost 3+ tunnise bussisõidu kaugusel, siis kohe koosolekul pandi paika, mis kell kes kus kohast peale võetakse.  Kui me Üloga kuulsime et meie 2kesi oleme viimased, kelle buss enne linnast väljasõitu peale korjab, siis koheselt tegime kõigi nähes korralikud high five, sest olime just võitnud 20 minutit lisa uneaega.  Aga see polnud just suur võit, sest see tähendas seda, et buss tuleb meile järgi 4:40 hommikul.  Nii et jah - miks mitte juba kohe unustada korralikule unele panustamine.  Kuna me suutsime normaalsel ajal kõik korralikult ära pakkida siis äratuse seadsime 4:15ks et saaks veel maksimiseerida võimalikku viimast und...  Ja ega ta nii umbes läks ka.

Buss saabus umbes 4:45 ja sõit algas.  Kuigi mul on alati raskusi bussides magamisega siis seekord õnneks sain silma kinni ja ärkasin alles tunni+ pärast kui olime jõudnud esimesse peatuspaika - Ollantaytambo'sse - mis siis viimane peatus enne pikka kruusatee sõitu Km. 82'e.  Bussist väljudes aga saime kohe aru kui tõsiseks see matk läheb.  

Nimelt see oli siis esimene koht, kus saime tõelise arusaama mis on Andid, sest see küla asub orus, kus mõlemal pool laiuvad meeletud kaljuseinad.  Mägesid olime me mõlemad ikka näinud kuid seistes nende kõrval ja tunnetates nende prominentsi siis võttis ikka korraks hääle värisema küll kui hakkasime mõtlema, et kas tõesti sellistest mägedest peame me üle ronima.  Kui teiste jaoks oli see peatus viimane võimalus saada tugevalt alla keskmise kohvi - st kohvi Peruus (v.a. Lima) on meeletult halb kohvi, kuid arusaadavalt matkarajal oli see lausa kohutav - siis meie jaoks oli see kohaks, kus osta endale käterätikud.  Nimelt need olid ainukesed asjad mis meil tuuri korraldaja poolt antud nimekirjas olid veel puudu.  Kuigi me plaanisime laenata hotellist käterätikud (kuid nad keeldusid seda tegemast aga samas olid nad väga lahked need meile $10 tükk eest müüma) siis meie prioriteet olid rätikud mitte aga kehv kohv.  Rätikud 7 korda odavamalt leitud astusime tagasi bussi ja umbes tunnine sõit võis alata.

Km. 82 juures - enne matkarajale asumist - oli meil esimene hommikusöök koos grupiga.  Söök ise oli väga lihtne ja kiire, kuid minule meeldis väga selle korraldus.  Nimelt enne sööki seati maha 15 individuaalset väikest kaussi veega - iga ühe kõrval oma pumbaga seebipudel - kus siis kõik said ennast korralikult pesta ja selline korraldus toimis siis kogu reisi - enne igat söögikorda ja igal hommikul ärgates olid need kausid valves meie telgi ees.  Samal ajal kui ise rahulikult chillisime ja sõime nägime kuidas porterid oma pakke pakkisid - k.a. meie isiklikud asjad, mida siis nemad 4 kg ulatuses kandsid.  

Nimelt eelmisel õhtul anti meile tuuri operaatori poolt väike sportikott, kuhu me siis võisime panna 4 kg isiklikke asju (riided, plätud, jne.) ja kõik sellised kotid jagati siis porterite vahel laiali.  Porterist veel niipalju, et grupis oli meil 15 matkajat, 2 giidi ja kokku 21 porterit, kellel siis kõigil umbes 25-30 kg seljakott kogu laagri varustustega seljas, kelledest siis omakorda 11 porterit kandsid ainult toitu ja ülejäänud siis muud varustust - nt meie telgid, suured toidutelgid, lauad, toolid, meie 4 kg asju ja isegi kompaktne keemiline tualett!!!

Pärast sööki aga seljakotid selga ja kontrollvärava poole teele.  Nimelt riik on viimase 15 aastaga väga palju muutnud oma reegleid Camino Inka külastajatele, sest giid teadis rääkida, et enne seda inimesed roojasid ja lõhkusid raja ära, kuid nüüd saab sellele rajale ainult siis kui kõik dokumendid korras ja kõik numbrid igal dokumendil langevad kokku registreerimisel kasutatud dokumentidega.  Selline kontoroll pidavat olema vajalik sest rajale lastakse igal päeval limiteeritud hulk inimesi ja need pääsmed selleks müüakse välja kuid ette - nt meie registreerisime ennast 4 kuud ette ja kuulsime kõlakaid, et kui praegu tahaks minna, siis saaks pääsme alles Oktoobrisse - ja seega on tekkinud tahestahtmata mingi mustturg selliste pääsmete järgi.  Meil oli aga kõik dokumendid korras ja seega matk võis alata.

Hoiatav silt, millel inglise keeles mitte ühtegi lauset, mis oleks õieti kirjutatud.

Esimese matkapäev jagunes 2te ossa - hommikupoolne nn Peruvian flat (mis siis kujutas endast sellist pidevat suhteliselt lamedat üles-alla looglevat teed) ja õhtupoolne esimene tõus laagrikohta.  See Peruvian flat ei olnud minu jaoks küll mingi eriline probleem ja sobis väga hästi minu treeninguga.  Kuigi asusime ikka umbes 3000 meetri kõrgusel, siis loomulikult on natuke rohkem ähkimist kui minu tavaliste treeningmatkade puhul, kuid see oli kõik kontrollitav.  Seda kuni algas esimene korralik tõus, mis giidi sõnul oli ikka veel osa Peruvian flatist.  Flatist oli asi igaljuhul kaugel, kuid teades mis ma tean nüüd, siis oli tal õigus - see oli alles küngas.  Aga ühte asja ma igaljuhul sellest õppisin.  Nimelt arusaadavalt ei olnud kõik inimesed grupis samade füüsiliste võimetega ja arusaadavalt tegi grupp pause, kuid see aga tekitas alati olukorra, kus teatud inimesed olid juba ootanud pikemat aega kui viimased liikmed kohale jõudsid  Seega sai kiiresti selgeks, et tegu ei olnud niivõrd puhkepausidega kui järgiootamise pausidega, nimelt kui viimased matkajad jõudsid puhkepaika, siis suhteliselt kiiresti hakkas kogu grupp jälle edasi minema, seega sain aru, et kui ma tahaks natuke rohkem puhata, siis oleks vaja pingutada ja hoida ennast grupi keskel.  

Esimene tõus kulmineerus kohe esimeste suuremate varemete vaatega orgu, kuid vaevalt 10 minuti kõndimise kaugusel seisime ikka ise juba korralike varemete keskel.  Suhteliselt suur elevus oli sees - vaatamata sellele, et see tõus ikka päris korralikult juba ära väsitas - kui nende varemete vahel sagisime.  Kuidagi imelik tunne oli ennast ajas transportida tagasi aega kui sellises kohas kihas elu ja kuidas inimesed võisid sagida majade vahel.  Huvitav tundus juba siis - ja kõik järgmised varemed (v.a. Machu Picchu) kinnitasid seda - et majadel puudusid aknad.  Uksed olid ja tihti oli majal rohkem kui 1 uks, kuid aknaid ei olnud.  Maja seintel oli kõigil seespool seinal trapetsikujulised augud (peaaegu iga 1.5 meetri tagant), milledest ükski ei olnud täielikult seinast läbi (maja väljaspool oli kõik sirge - ei olnud mingit paisutist), kuid aknaid ei olnud.  Giidilt uurides nende aukude kohta saime teada, et tegu oli pigem riiulitega või lihtsalt panipaikadega seina sees, kuid akende puudumist nad ei oskanud seletada.  Pärast kiiret 20-30 minutilist ajaloolist ettekannet - millest mina küll suurema osa maha magasin, sest otseses mõttes jäin magama murule - hakkasime edasi liikuma.  

Edasi liikumine aga oli allamäge, mis siis minu jaoks tekitas natuke paanikat, sest miks kurat me ronisime nii palju just üles kui nüüd sama targalt kogu selle edumaa tippu jõuda ära anname.  Aga kiirelt sain aru, et see ongi jälle see Peruvian flat ja sellega tuleb harjuda.  Rääkimata sellest et see kõik oli alles algus ja tõelised tipud ja tõusid veel paistnudki veel.  Rada kulges kohiseva mägijõe kõrval, mis omakorda tekitas natuke piina, sest ilm oli palav ja isegi vaikset tempot arvestades sa higistad, kuid ujuma minna ei saa.  Tegelikult vist isegi oleks saanud, kuid see kindlasti ei oleks läinud kooskõlla giidide plaanidega rääkimata sellest, et see oli ikka päris korralik kärestikujõgi/oja, kus temperatuur kindlasti mitte soe ja kus voog oleks nii mõnegi matkaja endaga kaasa võtnud - risk mida giidid kindlasti võtta ei tahtnud.

Kell 13:30 aga juba jõudsime oma esimesse peatuspaika, kus pakuti meile esimene lõuna.  Kõhud olid kõigil juba parajalt tühjad ja see oli siis esimene kord kui saime arusaama milline meie matka toit saab olema.  Ja ütleme nii, et keegi ei pettunud.  Nimelt see lõuna oli 4 käiguline...  Oli eelroog, supp, 5st erinevast variandist koosnev pearoog ja siis magustoit ka.  

Pean siin kohal ütlema, et paljud kohe arvasid, et see on tipp ja edaspidi on kõik toidud kehvemad, kuid nii see ei olnud - see tase oli suhteliselt läbi kogu matka.  Ma ei mäleta enam kogu menüüd kuid alustuseks oli juurvilja cheviche, millele järgnes juurvilja quinoa supp, suured vaagnad pastat ja riisi (kus juures sellist tüüpi vaagnad olid alati garneeritud mingitest juurviljadest tehtud rooside või lindude või mis iganes kaunistustega - kellel küll selleks veel aega jäi), mingi tomati-sibula kastmes forell (mis kasvatatakse küla lähedal mägijõe paisu tiigis) ja midagi veel.  Magustoiduks olid puuviljatükid kondenspiima kastmes.  Minu arust natuke liiga palju - eriti võttes arvesse et kogu see kama veetakse ju porterite seljas grupiga kaasa - kuid sellised olid kõik lõunad/õhtusöögid.  Hommikusöögid olid natuke lahjemad ja enamasti piirdusid singi-juustu lõikudega ja suhteliselt kõva saiaga - mida kuradit, kas tõesti nii raske on igal hommikul värsket saia küpsetada!! - või siis mingil hommikul pakuti ka omletti, mis minu kvaliteedikontrolli ei läbinud.  Samas ma ei hakka iga päeva puhul täpsemaid menüü kirjeldusi panema, sest 1 päev enne matkale minekut ilmnesid minul päris karmid kõhu probleemid, mis ei teinud kogu seda üritust eriti meeldivaks ja mistõttu ma mitmel söömaajal sõin väga kesiselt ja 2 söögikorda jätsin täiesti vahele.

Aga kui lõuna söödud asusime uuesti teele.  Suhteliselt kiiresti aga sain ma aru, et nüüd on mõneks ajaks Peruvian flatiga kõik ja ees ootab Peruvian nightmare.  Kuna matkarada jooksis mööda ühte mäekülge kuid enamuse ajast oli ta ikkagi mingi lehtkattega kaetud, siis päris pikka aega kõmpisime lootuses, et nüüd kohe on kõik, kuid kui mingi aja pärast rada muutus rohkem avatumaks ja kuskil kaugel-kaugel ees ja palju-palju kõrgemal nägin ma meie portereid ikka veel mäest üles rühkimas siis tegi motivatsioon küll sellise languse, et kuku või ise põlvili.  

Muideks porterite süsteem toimis nagu kellavärk ja nii iga päev.  Nt kui meil hommikusöök söödud, siis nad kõik rivistusid ja saatsid meid aplausiga teele, ja alles siis hakkasid laagrit kokku pakkima.  Kui pakitud siis nad otseses mõttes jooksid meist rajal mööda lõuna paika ja hakkasid süüa tegema ja söögitelke kokku panema, nii et kui meie sinna jõudsime, siis olid kõik asjad valmis ehitatud ja jälle ootas meid siis porterite rivistus, kes siis kõik plaksutasid, et keegi meist vahepeal kuskil ära polnud surnud...  Ja siis jälle sama drill kui lõuna söödud - jälle asjade pakkimine ja meist mööda jooksmine ja uuesti siis ööbimislaagrisse asjade kokku paneme (k.a. telgid, käimla, jne.) ja jälle rivistus...  Olles aus, siis rivistus oli ainult esmasaabujatele, kuid aplaus oli iga kord kui keegi meie matkagrupist saabus, nii et mina saabumisrivistust just eriti tihti nautida ei saanud.

Aga kuidagi ma ikka sundisin ennast esimesse öölaagrisse kohale vedada ja kuna selleks hetkeks ei olnud veel söök valmis, siis sain isegi mingi kümmekond minutit telgis logeleda ja puhata.  

Enne õhtusööki korraldati veel kiire kohtumisõhtu, kus siis meile tutvustati kõiki portereid nimepidi ja öeldi nende vanus ja kus kohast nad parit on.  Pean siinkohal mainima, et Peruulased vananevad väga kiiresti.  Nimelt oli paar porterit kes nägid välja nagu oleks 25 ja tegelik vanus oli umbes 40 ja siis olid porterid kelle tegelik vanus oli 45 ja nägid välja nagu 105.  Nimed loomulikult kellelgi meelde ei jäänud seega giidi soovitusel said kõik endale uued nimed - Porter 1, Porter 2, jne - kuigi jah kunagi ei olnud vaja kasutada Porter 2, sest ükskõik kellega porteritest püüdsid suhelda, siis oli ta nimi ikka Porter 1.  

Õhtusöök söödud saime veel korraks nautida tähistaevast ja kus minu suurimaks meeleheaks oli ilusti Linnutee paista.  Olles teistkorda elus teiselpool ekvaatorit (esimene kord siis 2003 lõpus Austraalias) siis oli väga huvitav näha Linnuteed ilma, et näeks tuttavaid Vankreid, vaid selle asemel näha Lõuna Risti.  Päev aga oli väsitav ja ees ootas palju hullem päev seega ronisime telki magama.  Kokku siis kõva 6 tundi matkamisaega, mille jooksul läbisime umbes 16 km ja kuigi alguse ja lõpu kõrguste vahe oli "ainult" 600m siis Peruvian flat kindlasti suurendas seda numbrit mingi päris suure faktori võrra...  

Teine päev algas aga väga varakult, sest ees ootas kõige raskem päev nii matka pikkuse kui ka kõrguste poolest, ja seega äratus oli kell 5.  

Hommikusöök söödud asusime juba kell 6:15 rajale.  Päike oli küll kuskil juba tõusnud, kuid olles mägedevahel orus, siis ega mingit valgust kui sellist meieni eriti ei jõudnud.  Peale selle me niikuinii pidime matkama esimesed 2 tundi puudega kaetud rajal ja ajal kui väljas oli veel parajalt külm.  



Päeva esimene osa oligi jaotatud kaheks - 2 tundi metsas ja 2 tundi avaramal mäeserval (sest olime ikka juba nii kõrgel mere pinnast et ükski normaalse mõistusega puu ei tahtnud sinna enam ronida) - mis minu suureks üllatuseks isegi realiseerus, sest kell 10:30 olime me juba kogu matka kõrgeimas punktis - Dead Woman's Pass - mis siis asus 4,215 meetrit merepinnast.  

Minu jaoks oli selle tipu vallutamine ikka meeletu piin ja mingil hetkel olin otseses mõttes sunnitud tunnistama oma nõrkust ja laskma oma seljakotti - mis oli vast 5-7kg raskune ja lisas veele sisaldas paar riide eset ja taskulampe - giididil lõpuni kanda.  Aga väga raske oli just hingamise seisukohast.  Lased hingamisel normaliseeruda ja astud 5-10 meetrit treppe mööda edasi ja juba jälle ähid nagu oleks 100m sprinti jooksnud.  Ja nii järjepidevalt nagu mingis lõputus ôudusfilmis.  Ma küll ei olnud päris viimane meie grupist - minu taga tuli veel 2 paari kuid mõlematel oli naisel mingi vigastus - seega mingeid macho punkte ma endale küll kirja ei pannud.  Isegi tipus istudes ma vaikselt jätkasin oma suremise protsessi ja ainult lamasin kaljuserval kui teised suhtlesid ja isegi ronisid veel kõrgematele tippudele.  Kuna see siis kõrgeim punkt siis giidid võttis välja oksimeetri ja mõõtis kõigil vere hapniku sisaldust.  Ülo, kes paar päeva tagasi selle sama vere hapnikusisaldusnäitajaga haiglas vireles, seekord trumpas kõiki - polnud ka ime sest ta oli ju just teinud hapnikuravi - kuigi mitte palju.  Ülol oli see näitaja 93 ja minul 89.  

Pärast grupipiltide tegemist tuli aga asuda päeva esimesele pikemale langusele, mis siis kestis kõva 2 tundi ja mille jooksul langesime rohkem kui 600m.  

Iseenesest mulle selline asi meeldis rohkem - sest sai suhteliselt kiiresti kivilt kivile hüpates liikuma - kuigi meeletu udu ja nii mitmeski kohas väga järsud astmed tegid selle vahepeal päris ohtlikuks.  Kuna seekord hoopis teised lihased töös ja põlvedel meeletu koormus siis arvasin et ega sellist tehnikat kaua kasutada ei saa kuid probleeme ei tekkinud ja jällegi sain piisavalt motivatsiooni kuna suutsime püsida ikka grupi keskel.  Lõunases laagriplatsis muutus see edumaa aga siesta võimaluseks, mida me mõlemad hea meelega kasutasime, kuigi mina olevat jälle jäänud päris sügavalt magama ja olevat isegi korralikult norskanud.  Mission accomplished.

Pärast lõunat aga ootas meid järjekordne suurem tõus - 2 tundi mille käigus järjekordselt tõusime üle 400m - ja teades minu hommikusi raskusi siis lasi giid meil eelstardiga teele asuda.  Mis iganes edumaa me sellega saime kadus muidugi päris kiiresti ja varsti olime jälle matkagrupi tagaotsas. Kui eelmine kord oli ilm selge ja ronimise siht silme ees - mis alati ei olnud just kõige parem asi - siis seekordne ronimine oli alguses ikka metsatukas ja kuigi pärast vahepeatust kõrguse tõttu enam metsa polnud siis udu oli sellevõrra paksem ja seega nähtavus väga väike. Vahepeatus aga seegikord varemete juures. Giidi seletuste kohaselt oli seekord tegu nn "jooksja" majaga. Nimelt Inkade ajal kanti üle teateid linnast linna jooksjate abiga sest Inkadel ei olnud hobuseid. Nimelt Inkad ehitasid oma peamiste marsruutide vahele teatud maa tagant majakesi mis siis kuulusid Jooksjatele.  

Kui Inka (Inka tähendab "Juht" või midagi kuninga sarnast) tahtis mingisse linna teadet saata - teade muideks oli kodeeritud nöörijuppide ja nendele tehtud sõlmede kombinatsioonis - siis pealinna Jooksja jooksis kuni esimese majani kus kohast siis sealne elanik edasi jooksis. Seega tagasi teate kõige kiirem kohale jõudmine sest jooksjad olid alati värsked ja jooksid täiega ilma et oleks pidanud puhkama. Ja siis kui teisest linnast teade tagasi tuli, siis kõik Jooksjad - sama teate meetodil - jõudsid siis tagasi oma kodudesse. Väga huvitav. Aga jah - kuigi senini ronimine oli juba raske, siis pärast seda läks asi jälle käest ära, sest siit oli veel 400 meetrit minna et ületada mäestik 4000 m kõrguselt.

See viimane ots sellest tõusust oli nii mitmeti minu jaoks väikeseks pettumuseks oma füüsilises vormis, sest mitte ainult ma ei suutnud oma kotti jälle lõpuni tassida vaid, et minust möödus teise grupi 3 naist, kellest ühel oli lausa bronhiit...

Õnneks Reem - naine kellel siis bronhiit - jäi minu temposse ja seega saime üksteise rasket saatust motivatsioonina kasutades ikka tippu ära jõuda.

Aga kõrgeim punkt läbitud, siis ootas meid ees järjekordne pikk langus. Seekord ootas meid 2 tunni pikkune 400 meetrine langus ja need mulle tõesti meeldisid. Väga mõnus oli kive mööda alla hüpelda - kuigi jah mõnikord olid need langused ülimalt järsud - ja ikka tekitas minus imestust, et kuidas ükski lihas või liiges ei valuta võttes arvesse mis tampi me olime neile andnud terve päeva. Hakkasime ka mõtlema ikka kuidas meil on kogu selle reisiga ilmadega vedanud, sest kui siin oleks mingi vihm sadanud, siis need kivid oleks olnud libedad ja kogu see üritus oleks olnud õudne taluda. Enne laagrit külastasime veel ühe iidse linna varemeid - rohkem küll kindluse moodi sest elumaju ega terrass kasvatusi ei olnud - ja napilt enne päikeseloojangut jõudsime oma järgmisse öö laagrisse. Siin hakkas mul kogu tervis paremaks minema kuigi pärast õhtusöögi esimese käigu saabumist otsustasin ma magama minna. Pärast Ülo rääkis, et kokk oli teinud meie mobiilses väliköögis kooki seekord magustoiduks ja ülejäänud toit ei olnud ka just kõige hullem olnud. Vähemalt mina sain ennast seekord välja magada, et järgmine päev olla paremas vormis.

Seekord oli hommikusöök vaatega. Päike hakkas just tõusma ja teatud mäe tipud said päikese enne kui teised, mis siis tegi selle kõik veel ilusamaks. Järjest rohkem tekkis tunne, et meie tuuri operaator on vist väga hea firma, sest eneselegi alguses arusaamatuna tunduvana, kuid meie laagriplatsid ja lõuna platsid olid alati kõige paremas kohas, vaatega, jne. Ühesõnaga priimo kohad. Olime teinud hea valiku valides just selle tuuri operaatori.

Pärast hommikusööki aga asusime jälle teele ja hea uudis oli see, et nüüdseks olid ronimise hullumeelsused läbi ja kogu edasine rada on suhteliselt kerge.

Alguses umbes 1-2 tundi mäe varjupoolel, seega jahedamas, ja pärast seda nn džungli poolel, kus siis õhuniiskus palju suurem ja seega kõik palju lämbem. Enne džungli poolele laskumist tegime aga ühe pikema peatuse seekordse päeva tipus, mis meie mõlema jaoks tundus väga mõttetu. Nimelt kuna seda tippu ümbritses meeletult paks udu, siis natuke nadi oli peatuda pikemaks ajaks (olime selles kohas vast 30 minutit) ja kuulata lugusi, et kui meeletult ilus vaade siit oleks kui udu ei oleks. Mingil hetkel aga korraldati väike porterite kiitmise üritus, kus siis järjekordselt toodi üles teema kui rasked kotid porteritel ikka on ja kes soovis võis siis ise ka proovida porterite kotti korraks kanda. See oli kahjuks aga platform mõnel natuke jobumal mehel hakata oma võimeid näitama. Õnneks kumbi meist ei avaldanud mingit soovi selle koti kandmist proovida - ei teagi mis Ülo põhjus oli mitte proovida, kuid kuna mina veel 2 aastat tagasi kandsin sellist raskust igapäev endaga kaasas, siis mul ei olnud mingit huvi neid päevi/aastaid uuesti üle elada.

Õnneks aga piirdus kotikandmishuviliste arv umbes 4 inimesega ja seega matk mäest alla võis alata. Nimelt ees ootas 2.5 tundi langust, mille käigus langesime rohkem kui 1000m. See oli ka kord kus ma võtsin tempo natuke rohkem üles ja mingil hetkel kiiresti kõndides ja ise Intipata kaugemal paistvaid varemeid vaadates suutsin rajalt kõrvale astuda ja siis täiega kukkuda - õigemini komistasin ja siis rullusin üle pea natuke... Paarist kohast lõin ennast ära ja käsi ja küünarnukk mõlemad natuke marraskil, kuid vaatamata sellele samm läks sama kiirelt edasi.

Intipatasse jõudmine oli minu jaoks esimene tõesline wow moment et kuidas on suudetud midagi sellist siia ehitada. See oli massiivne.  

Terrassid, mis asusid teatud kaldenurga all, olid kõik suunatud spetsiifiliselt et vett terrassidelt korralikult ära viia. Tõesti midagi nii massiivset ja komplekset ehitati 500 aastat tagasi... Väga mõnus tunne tekkis. Õnneks me saime nautida Intipata's suhtelises vaikuses, sest samal ajal oli väga vähe gruppe seal. Kuna oli lühike päev ja meie laager suhteliselt Intipata kõrval, siis varsti olimegi kohal. Giid andis võimaluse minna vaatama Intipatale sarnaseid varemeid laagriplatsit umbes 1km kaugusel (kuigi umbes 100m+ laagrist allpool) ja Ülo otsustas minna, kuid mina olin ikka veel eelmisest päevast nii väsinud, et otsustasin jääda laagrisse magama.  

Kuna tegu oli meie matka viimase õhtusöögiga, siis seekord oli ka aeg kõiki portereid ja köögitoimkonda tänada tippidega sest hommikul nad just sõitsid rongiga (spets porterite rong) tagasi Cuscosse. Kokk küpsetas seekord ka koogi. Ma ei saa öelda, et see just eriti hea oleks olnud, kuid võttes arvesse kus ja kuidas see oli tehtud, siis hindasin seda ikkagi kõrgelt. Pärast seda tutvustas giid meile järgmise päeva plaani... ja ma ei olnud selle üle just eriti rõõmus sest seekordne äratus oli kell 3 öösel...

Nimelt kui meie eelmised laagrid olid olnud kohtades, mis mahutasid keskmiselt 100-150 matkajat erinevatel laagriplatsidel, siis seekord oli laager palju suurem ja erinevatel tasanditel olevatel laagriplatsidel oli kokku umbes 500 matkajat, kellel kõigil soov hommikul võimalikult kiiresti Machu Picchu'sse jõuda. Ja nii imelik kui see ka ei ole, siis umbes 498l nendest oli mingi meeletu kartus, et kui nad just esimeste seas Intipunku'usse - Machu Picchust umbes 45 minuti kaugusel olev värav, mis tõlkes tähendab "Päikese väravat", kus siis esimene vaade linnale - ei jõua, siis Machu Picchu jääb nägemata. Teine põhjus selliseks varajaseks ärkamiseks oli porterite rong. Nimelt tuli välja, et rongid mis siis Aquas Calientes'est (pisike linnake Machu Picchu jalamil) turiste linna viivad oma suhteliselt luksuslikud ja seega kulukad, kuid hommikul kell 5 (millegagi) läheb nn. porterite rong, mis siis palju odavam ja tagasihoidlikum, kuhu siis kõik porterid püüavad jõuda. Kuna linn ise oli laagrist rohkem kui tunni kaugusel ja enne seda oli vaja porteritel kogu meie laager kokku pakkida (telgid, jne), siis selleks et nemad rongile jõuaks peaks meie juba telkidest kella 3:15 läinud olema, et pakkimine ja jooks rongile võiks alata. Meie jaoks aga tähendas see seda, et kell 3 üles, kell 3:15 telgist välja olles täiesti valmis matkamiseks, siis kõndida 5 minutit kuni valvuriputkani ja siis oodata üle 2 tunni pimedas ja külmas kuni kell 5:30 valvur tuleks, meie dokumendid kontrolliks ja et jooks Machu Picchu'sse võiks alata... Ütleme nii et kõik ei jooksnud, kuid kõndimise kiirus oli jällegi magnifico... Aga see pole point... Point on et see ootamine oli meeletult tüütu... ja meil oli meeletult külm. Aga samas ma sain aru, miks meid nii vaara üles aeti... Nimelt valvuriputka juures oli pikk pink, kuhu siis sai istuda, kuid sellele pingile mahtus vast 40-60 inimest... Ülejäänud 400+ pidid istuma maas... ja need 2+ tundi ei läinud kiiresti. Ma ei tea kui mitu kraadi võis temperatuur olla - Ülo arvas et eriti üle 3-4 sooja kraadi see ei olnud - ja kuna seljas ju ikka ainult suhteliselt kerged riided siis minul oli vahepeal lausa nii külm, et keha kontrollimatult värises. Seda sai siis natuke leevendada kui ringi kõndida või siis kohapeal hullu kombel hüpata. See kõndimine oli isegi kasuks, sest see andis võimaluse eelmisel päeval kohtutud 3 naisega natuke rohkem lobiseda - lobisemine millest suutsin järgmiseks õhtuks isegi pubis kohtumise välja rääkida... :-) Ei olegi nii roostes kui ma arvasin.

Aga kui kell 5:30 väravad avati ja dokumendid kontrollitud, siis läks asi otseses mõttes karvaseks. Kuna meie Üloga olime oma grupi esimesed ja enne meid oli vast umbes 20 teiste gruppide inimesi, siis meie "lõpusprindi" võimalused olid head. Kuigi ma alguses ka arvasin, et võiks ikka tempot teha, siis oli teisi, kes vist tõesti arvasid, et Machu Picchu on nähtav ainult esimese 10 minuti jooksul, sest osad lausa jooksid ja selleks, et mööduda ees aeglasemalt liikuvatest inimesest, kasutasid vasakul olevat mäeserva ja seal olevaid kive et hüpata inimestest mööda. Vahepeal muutus see isegi päris ohtlikuks. Mäletan, et kuigi sisendasin endale, et Machu Picchu ei kao kuskile kui ma ka 10 minutit hiljem Intipunku'sse jõuan, siis vaatamata sellele suutsin hoida päris korralikku kiirkõnni tempot. Kuna aga vahepeal hakkas temperatuur tõusma ja seetõttu pidin hakkama riideid kihtide kaupa seljast võtma, siis vaatamata sellele kartsin seisma jääda ja riideid pidin eemaldama hoides oma kõndimistempot kõndides kitsal rajal, kus paremal laius umbes 30-40 meetrine langus. Teadsin, et olen hetkel umbes 25s inimene sellel rajal - vahepeal sain ikka ise ka veel paarist inimest mööda - kuid kuuldes selja taga meeletu rahvamassi trampimist, siis mingil juhul ei tahtnud ma kõigi nende taha jääda. Seekord sain riided ära nii, et ei kukkunud... Kõik see kiirkõnd ja tempo hoidmine toimis päris hästi... kuni... jõudsime kohani kus siis oli 2 treppide sektsiooni. Need polnud tavalised trepid... Ei liialda kui ütlen et iga trepiaste oli umbes 10 cm lai, kuid trepiastmete vahe oli umbes 40-50 cm. Trepi üleval aga paistsid varemed ja seega minu esimene mõte oli kohe, et olemegi Intipunku's ja nüüd vaja teha veel viimane ponnistus ja seega ei hoidnud ma eriti midagi tagasi neid treppe ronides. Trepi teises sektsioonis ma juba tundsin, et mingeid jõuvarusi enam ei ole, kuid lootus, et kohe-kohe ongi asi nii kui nii läbi ja kohe saab puhata ja nautida Machu Picchu vaadet andis piisavalt jõudu et see sektsioon - kus ma pidin isegi käed appi võtma et ennast üles vinnata - läbida. Jõudes aga üles saabus karm reaalsus - rada veel jätkub ja Machu Picchuni on veel umbes 10 minutit kõmpida. Vot see oli pauk millest mul oli raske toibuda ja kahjuks ei suutnud ma enam mingit tempot eriti hoida ja tuli lasta päris mitu inimest endast mööda. Mõne aja pärast laius ees järjekordne trepp - mis seekord küll mitte nii järsk - mille tipus jälle varemed. Olles ennegi petta saanud siis ma koheselt teavitasin ennast et tegu kindlasti järjekordse Inkade halva naljaga, kuid minu õnneks jõudes tippu nägin ma selleks ajaks juba tuttavaks saanud arheoloogilise vaatamisväärsuse silti... Ma olin jõudnud Intipunku'sse...

Väikestest varemetest läbi jalutades avanes meie ees vaade Machu Picchule ja kuna me olime ikkagi suhteliselt esimeste hulgas, siis leidsin varemetel koha maha istumiseks nii et minu ees oli piiramatu vaade Machu Picchule. Mäletan seda hetke mitte niivõrd Machu Picchu nägemise pärast vaid pigem selle pärast et teadsin, et enam ei ole vaja kuskile ronida... Siit edasi oli liikumine ainult alla mäge... Meeletu kergendus. Aga selline zen moment ei kestnud kaua, sest just sellel hetkel sain ma aru miks edasine osa päevast hakkab imema... Turistid. Enne oli asi ikkagi kontrollitum ja kuigi rajal oli palju erinevaid gruppe, siis nad ei olnud kunagi korragi ühes kohas - v.a. väravataga rivis ja isegi seal ma ei käinud tervet rivi läbi, sest huvi rivi vastu kadus märgatavalt pärast seda kui jõudsin rivis istuvate 3 naiseni - kuid nüüd järsku jõudsid kõik need 500 inimest ühte pisikesse kohta ja asi läks kiiresti tunglemiseks. Nt ma leidsin endale ilusa vaikse kohakese, kus siis vaadet ja rahu nautida, kuni minu ette kogunes hulk Saksa (mitte just väikeste persetega) turiste, kes siis kogunesid minu ette rivvi ja suure uhkusega teatasid, et vot kui ilus vaade on. Jah... Kuni need persed mulle näkku ei olnud tulnud oli mul täpselt sama ilus vaade, kuid nüüd olin sunnitud oma vaatepunkti muutma.

Umbes 10 minuti pärast - pärast järjekordset grupipilti - oli aeg asuda teele Machu Picchu poole. Poolel teel alla oli veel üks väike varemete koht, kus me siis peatusime ja ootasime kuni esimesed päikesekiired hakkasid üle mägede Machu Picchu peale paistma. See oli tõesti ilus vaade...

Näha kuidas Andide vari vaikselt üle Machu Picchu "voolab" ja kuidas päeva esimesed päikesekiired oleks nagu kogu linna põlema pannud oma kuldse kumaga. Väga ilus.  

Sellest kohast veel umbes 20 minutise kõndimise järel jõudsime siis ise ka Machu Picchu'sse. Me pärast Üloga mõlemad arvasime sama, et meie jaoks hetk jõuda Machu Picchu'sse või Machu Picchus olemine omas väiksemat tähtsust ja effekti kui see 3 päevane matk sinna. Nimelt kõik enne seda oli loodus, kultuur, ajalugu ja rahu, kuid hetkega see kõik muutus meeletuks turistide hordideks, kes siis olid meeletult valjud, igalpool sagivad, jne. Ühesõnaga väga tüütud. Loomulikult ka see, et meie olime tulnud sinna oma higi hinnaga ja suurem enamus oli tulnud mäe alt bussidega, vähendas meie jaoks selle koha võlu märgatavalt. Kune me jõudsime mäest alla järjekordselt oma grupi inimestest esimestena, siis oodates kuni kõik saabuvad, tegime me Üloga juba kohalikus kohvikus kiired kohvid ja mingi croissant tüüpi võileiva, mis pärast 4 päeva džungli toitu oli väga hea.

Aga vaatamata sellele on ikkagi tegu väga huvitava kohaga, millel siis ajalugu ja arhitektuurilisi väärtusi meeletult. Meie giid korraldas meile 2 tunnise jalutustuuri, mille jooksul rääkis erinevatest arhitektuurilistest saavutustest, kultuurist ja ajaloost, pärast mida siis anti kõigile vabavoli omalkäel varemeid avastada. 

Kuigi jah see kõik on meeletult huvitav, siis mingil hetkel muutub kõik väga üksluiseks. Nimelt tegelikkuses on ju majade süsteem sama ja paljud majad ikkagi identsed ja turistid on igalpool. Mingil hetkel oli laama kõndinud suhteliselt kitsale rajale Machu Picchu sees ja kõik turistid koheselt jäid seisma ja tegid pilte ja mida kõike veel, sest nad kartsid seda laamat puudutada, et ta tee pealt ära saada. Kuna me tulime ju metsast ja olime laamasi juba piisavalt näinud, siis see meid eriti ei huvitanud ja seega pressisime oma tee läbi selle rahvamassi ja konktreetselt lükkasime laama teelt ära. Aga kõigele sellele massiivsusele vaatamata me Üloga kõmpisime nad kõik ikkagi läbi, kuigi meie jaoks oli juba sihiks Machu Picchu all oleva Aquas Calientes'e linn et saaks korralikult süüa... et saaks õlut juua (selleks hetkeks olin Piss'n'Guanoga isegi nõus)... ja mis peamine - Aquas Calientes'e kuulsad kuumavee allikad, sest 4 päeva ilma korraliku pesemisvõimaluseta oli minu jaoks piir.

Bussi sõit Machu Picchu'st alla Aquas Calientes'esse võttis umbes 30 minutit, sest vaatamata kurvilisele teele, siis kõrguste vahe on ka väga suur. Pärast giidiga restoranis kohtumist (et oma porterite poolt kantud kotid kätte saada) otsustasime me veeta kogu aja kuni rongini kuumavee allikatest chillides ja seega asusime selle poole teele. Kuna tegu on ikkagi väga väikese linnaga, kus tegelikult tänavaid kui selliseid eriti ei olegi, siis mingit transporti võimalust me ei leidnud ja seega pidime kõmpima järjekordselt mäest üles, et jõuda allikateni. Tegelikkuses ei tundunud see eriti suure tõusuna, kuid kui sa ei ole 2 päeva tegelikult mäest üles eriti kõndinud ja oled lootnud, et nüüdsest ainult allamäge minek, siis see tõus ei olnud eriti meile meelt mööda. Mis aga tegi sellest veel kehvema kogemuse olid allikad ise. Noh mis allikateks neid ikka saab nimetada - pigem 6-7 basseini kus kõigis sees väga soe kuid väga mudane ja musta välimusega vesi... Vesi, kuhu siis hordide kaupa mingeid imelikke lendavaid putukaid oli tulnud suitsiidi tegema, sest nii mitmelgi basseinil oli sellistest surnud putukatest vat et kiht peal. Lisaks sellele ma saime aru, et mingeid erilisi pesemisvõimalusi see koht ka ei paku. Nimelt oli koht, kus siis seinast tuli kuum vesi ja sellest umbes 5 meetri kaugusel oli koht kus seinast tuli külm vesi, kuid et saaks mingi normaalse temperatuuri, et ennast pesta... Noh ei saanud. Seega siis minu dušši all käimine toimuski alguses kuuma veel all ja siis külma all. Aga natuke puhtamaks ikka saime ja kohe otsustasime nendest allikatest ära minna ja valisime pigem oma grupiga restoranis chillida ja oodata rongi mis meid viiks meil Ollantaytambo'sse, kus siis meid omakorda ootas buss, et meid tagasi Cuscosse viia.

Linna jõudsime 9 paiku, kuid kuna süüa polnud kaua saanud ja otseselt und ei olnud siis otsustasime veel võtta poest kokat ja osta pizza. Alguses proovisime tellida kohaletoomisega kuid see osutus väga raskeks - web majandus selles osas on täiesti olematu - ja siis otsustasime ikkagi minna ise kuskile lähedale ise ostma. Leidsime pizza koha peaaegu üle tee hotellist ja otsustasime selle koha kasuks. Tellisime ära ühe nende umbes 20st signatuur pizzast - Pizza Ranchero, mis kõikidest võimalikest valikutest tundus natuke rohkem liha sisaldavana - ja kus alles siis läks sagimiseks. Esiteks pandi köögis tuled põlema... Kell ei olnud küll enam vara, kuid tundus, et see köök oli juba pikemat aega kinni pandud aga meie tellimus pane kõik elama. Mingil hetkel tuli kokk köögist ette saali ja võttis menüü endaga kaasa, et ikka vaadata mis sinna Rancherosse ikka sisse läheb. Meie valik vist ei olnud nii signatuurne kui ma arvasin või siis äkki inimesed Cuscos ei ole nii suured liha sõbrad, et just seda pizzat sööks. Ja siis lülitati ahi sisse ja kutsuti kokku mingi köögi koosolek ja meie pizza - või siis vähemalt selle design - läbis väga detailse kontrolli, mille käigus siis 3 inimest seisid meie pizza kohal ja tegid muudatusi. Pärast umbes 15 minutilist ootamist - ja mingi Vene muusika kanalist tõelise disko kontserdi vaatamist saali suurelt telekalt - asetati meie pizza põhimõtteliselt jõupaberist tehtud karpi, mis erilist tuge komitee poolt heakskiidetud pizzale küll ei andnud. Samas kõik see ei muutnud pizza maitset, mis minu jaoks oli ikka alla Harju keskmise või kui olla täpsem ja meie blogile truu, siis Rapla keskmise. Pizza söödud jäi Ülo magama, kuid ma ei tea miks, kuid minul jätkus unetus veel kuni peaaegu 1ni ja ma ei tea miks, kuid hommikul kella 7ks oli ikkagi uni läinud. Võttes arvesse kui magamata ma kogu selle matka ajal olin, siis oli väga üllatav, et isegi kui sain magada korralikus voodis, siis und kauaks ei jätkunud.  

Pärast kehva hotelli hommikusööki aga seadsime sammud peaväljaku pool asuvasse Choco Museum'i, et 1) saada üks korralik tass kohvi ja 2) võtta osa šhokolaadi valmistamise kursusest, mille olime endale enne matkale minekut reserveerinud.

Kuna Peruu on kuulus oma kakao ubade tootmise poolest ja seega ka peavad oma šhokolaadi väga heaks, siis olid meie ootused selle klassi osas kõrged ja peame ütlema, et need ootused ka täitusid. Nimelt kogu see klass oli fantastiline. Juhendaja oli meeletult hea nii toidu ajaloost rääkides ja samas teha seda kõike tõeliselt hästi ja väga meelelahutavalt. Selle klassi jooksul - mis vast kestis kokku 2 tundi - tegime 2 erinevat kakaod nullist (st kakao oast) ja pärast tegime veel šhokolaadi segust komme pannes sisse erinevaid maitseid. Oodates kuni meie tehtud kommid jahtuks temperatuurini, et neid kaasa võtta, avastasime aga et Choco Museum'i wi-fi annab soovida, mille peale aga seal töötav Simon - tuli välja et rahvusvahelise kuulsusega ülisõbralik DJ, kes ise küll Sveitsist kuid oma rännakute käigus otsustanud 2 aastat tagasi Peruusse jääda - andis meile oma telefoni, et siis selle pealt teha wi-fi hotspot. Tema sõbralikkust iseloomustas ka veel see fakt, et umbes 20 minuti pärast ta tuli ja vabandas meie ees ja palus, et äkki ta võib oma telefoni ikkagi tagasi võtta sest ta tahaks minna lõunale.  

Mingil hetkel läks ka meil kõht tühjaks ja otsustasime oma viimase Cusco lõuna/õhtusöögi teha restoranis, kus me ei olnud veel enne käinud. Senini olid meie söömiselamused Cuscos olnud vägagi mitmekesised - väga headest kuni keskmisteni - ja seega otsustasime veel viimast korda usaldada TripAdvisori hinnanguid ja seega seadsime sammud Inkazuela restorani, mis oli soovitatavuselt umbes 15s Cuscos. Sellest aga kujunes meie jaoks üks parimad restorani leide Cuscos. Nimelt alustuseks võtsime me mõlemad ainult eelroa - sest matkal olime juba harjunud vähem sööma, seega midagi eriti suurt me ei tahtnud - kuid proovides seda saime aru, et kuna tegu oli meeletult hästi valmistatud eelroaga, siis ainult ühega neist me ei piirdu ja seega tellisime lisaks põhimõtteliselt kogu ülejäänud eelroogade menüü. Kõik toidud oli fantastilised. Õhtul veel kohtusime matkal tutvutud naistega Iiri pubis, et vahetada matka muljeid - tuli välja, et ühega neist ma olin töötanud PwCs koos (kuigi mitte samadel klientidel) ja kellega meil oli päris palju ühiseid tuttavaid - ja kuna meil kõigil olid hommikul lennud, siis umbes kesköö paiku otsutasime otsad kokku tõmmata ja magama minna, sest hommikul ootas uus linn uute seiklustega.

Lisa pildid: