3 päeva Amazonases... ehk kuidas 2 vaprat ennast proovile panid... osa 2

Sandoval Järv...  No vot seda ei osanud küll uneski näha.  Kardan et seda osa sellest seiklusest bookides me vist ei lugenud nö. pisikest kirja kuid jah...  See oli katsumus ja enesele üllatuslikult ei olnud ma ainuke kelle jaoks oli see katsumus - isegi Ülo tunnistas et arenenumates riikides saab selle eest 25 aastat vanglat.  Aga kõigest täpsemalt...

Kui asjad pakitud lodge'is ja kogunesime et hakata siis paadiga üle jõe sõitma tekitas minus natuke elevust see, et meie polnud ainukesed kes asju pakkisid.  Nimelt kogu teenindav personal - kokk, paadijuht ja "mees-kelle-tegudest-polnud-aimugi" - pakkisid ka oma asju kokku.  Pole ju hullu - ka nendel on vaja minna "linna" oma just omandatud palka sirgeks lööma - arvasin ja mäletades eelmisest päevast usaldusväärset Hiluxit siis olin kindel et kuna see masin mahutab ju ainult 5 inimest siis küll neid ootab mingi teine transpordi vahend teisel pool jõge...

Paadiga liikuma hakates võtsime veel teisest lodge'ist peale autojuht Jorge (kes ise endine giid aga nüüd ülemus sest need 2 lodge'i tema ja tema venna omandid) ja maabudes teisel pool kallast ja järjekordselt ronides üles mudaga kaetud 15 meetrisest nõlvakust saabus aga karm reaalsus...  Teist autot ei ole...  Mis veel huvitavam on aga see et Jorge teadis rääkida et hommikul siia sõites suutis ta Hiluxi radiaatorisse augu sisse sõita ja seega auto vajab pidevat radiaatorivee lisamist ja seega pikk sõit veel pikem.  Kuigi istuda auto kabiinis 3 teise Peruulasega võis tunduda ahvatlev pakkumine, siis järjekordselt me valisime sõita kastis.  Asi millega ma kahjuks enne ei arvestanud oli see, et kahekesi kastis sõites oli sul võimalik sõita jalad harali ja seega lisada päris palju külgmise kõikumise stabiilsust kuid kuna lisaks meile kahele istus seal ka "mees-kelle-tegudest-polnud-aimugi" siis see ei olnud enam nii mugav...  Rääkimata sellest et jalaruumi eest pidime võitlema siis sama võitlus käis ka kätega kinnihoidmise ruumi eest...  Ütleme nii et kuna kannikate heaolu huvides (ja et mitte istuda mingi Peruulasele sülle iga hüpeka tagajärjel) ma ikkagi eelistasin sõita püstiseistes ja läbides teatud sügavaid ja väga ühepoolseid loike/auke sellel teel, siis kastist välja kukkumine ei olnud kaugel.  Aga õnneks sellel kõigel olid väikesed pausid, sest peatusi tuli teha iga suurema oja juures et siis uuesti radiaatorisse vett lisada.

Kuna seekord kastis sõites pidime kahekäega kinnihoidma et mitte välja kukkuda sest meil oli kitsas ja seega ei saanud GoProga jännata siis siin paar videot eelmise päeva mudarallist.  Kahjuks pean tunnistama et Bloggeris ei saanud linking süsteemi toimima seega siin all (ja edaspidi jutus) on YouTube lingid milledel ei ole hyperlinki ja nende vaatamiseks peab neid kahjuks kopima manuaalselt teise browseri aknasse...
https://youtu.be/BCntU1PFMj0
https://youtu.be/45NXSOSQjxI

Kuigi me Üloga juba arutasime et kas oleks mõtekam sellel pikal sõidul mööda asfaltteed jääda kasti rippuma või vahetada kohad ja ronida kabiini (otsus oli et pigem kastis ja kiire surm kui kabiinis ja pikk piin) siis meie õnneks jõudes teede ristpunkti Jorge teatas et oli kutsunud meile takso ja hoopis see viib meid eraldi linna koos Borisega ja ülejäänud seltskond lonkab katkise Hiluxiga.  See loomulikult nõudis väikest kohaliku õllega tähistamist.  Õlu mida siis seekord jõime oli Cusquena mida siis hellitavalt kutsusime "Piss n' Guano" sest umbes sellise maitse saaks kui leotada nahkhiire pabulaid (ehk guaanot) uriinis.

Takso mis meil tuli oli aga huvitav hübriid...  Nägi välja nagu BMW kuid omadustelt ei ole mitte kui midagi BMW lähedast...  Kuid vaatamata sellele et selle minivani istmed olid umbes sama kõvaks istutud kui Hiluxi puuplank siis kiirus oli magnifico ja "linna" jõudsime vähem kui tunniga.

Linnas aga käisime korraks läbi kontorist ja suhteliselt ruttu asusime teele Sandoval järve poole.  Sadamas aga saime teada et kuna paat ei ole veel valmis - nimelt paadile tehti upgrade'i uute katuseraamide osas - ja öeldi et neil läheb selleks 15-20 minutit mille peale me siis otsustasime veelkord proovida oma kannatust Peruu õllede degusteerimiste osas.  Sammusime siis pisikesest nõlvakust üles ja just saime õlled ostetud kui nägime et paadi upgrade juba valmis.  See oli järjekordne näide Peruu haridussüsteemist...  Nimelt 15 minutit Peruus võib vabalt tähendada 5 minutit või 60 minutit...  Õlled joodud asusime siis teele.  Uurides siis moka otsast et kui kiiresti me siis jõuame oma järgmisesse lodge'i - sest niiskusest ja kastissõitmise porist jne. oli silme ees lootus ilusast dushist - saime vastuse et selle peale läheb umbes 3.5 tundi...  Kuidas palun?  Nimelt esmalt sõidame mööda Madre de Dios jõge umbes 30 minutit, siis jalutame umbes 1.5 km metsas (kuradi Peruu matemaatika - kuid sellest hiljem) ja siis sõidame umbes 45 minutit kanuus, sest lodge asub teisel pool järve.  OK...  Pole just ideaalne plaan kuid mis teha - pole just papist poisid et küll hakkama saame...  Paadisõidu ajal saime isegi lõunasööki, milleks siis oli banaanilehe sees küpsetatud kana riisiga.  Kui välja arvata et see kana suri 2 korda - esmalt tapamajas ja siis koka käe läbi - oli see ikkagi kosutav lõuna sest hommikusöögist oli selleks ajaks ikka korralik 7 tundi möödas ja kehakinnitus vajalik.

Enne kui paat jõudis peatuda meie järgmises mahamineku kohas hakkas Boris jälle pihta oma kummikute jutuga.  Seekord aga olin natuke vastuvõtlikum ja kuigi natuke ikka vingusin vastu ka siis lõpuks panin nad ikkagi jalga.  Pärast trepist - jah, uskumatult oli selles kohas trepp ehitatud - ülesronimist ja vihmametsa sisenedes ma peaaegu et juba hakkasin protestima et milleks kummikud sest tee on ju suhteliselt kuiv ja et ma oleks oma plätudega siin ilusti hakkama saanud kui jällegi nägin et muda on siin nõrkemiseni.

Teine asi mis mind koheselt paanikasse viis oli silt mis ütles et Sandoval järv on 5 km kaugusel...  Küsisin siis omale kohase irooniaga et kumb ta siis on - kas 1.5 km või 5 km - millele Boris naeris ja vastas et tegelikult on 1.5 km.  OK...  Elame üle ja hakkasime vantsima.  Pärast umbes 5 minutit jõudsime ilusa 2st majast koosneva kompleksini kus siis Boris pidi meid sisse registreerima sest kõikide selliste loodusparkide külastamine on lubadega/pääsmetega.  Samas see oli selline esimene punkt kus saime jälle üle pika aja vihmametsas seisma jääda ja koheselt saime aru et moskiitosi on siin ikka palju rohkem kui meie eelmises peatuspaigas.  Peamiselt keerlesid nad Ülo ümber.  Otsides aga oma sääsetõrjerohtu - mis temal pihustiga - ei leidnud ta seda.  Laenates minu oma ja saades teada et minu oma kreemi vormis pidi ta tõsiselt kaaluma oma võimalusi mida tal oli täpselt 2 - panna minu oma või saada nõelata.  Pärast mõningast sõnalemist ja minu poolset 3nda võimaluse - vabasurma minek - esiletoomist ta ikkagi midagi plögas endale peale.  Mis aga kõige huvitavam...  Mina ei pannud seda peale ja nõelata sain väga vähe.  Kuigi jah ma kirjutan seda 3ndal päeval pärast seal olekut ja malaaria peiteaeg on 7 päeva siis võimalik et ma pean mingil hetkel seda veel kahetsema.

Pärast seda kui olime ikka korraliku tunni juba kõndinud ja nõretasime higist - sest palavus ja niiskus oli hingemattev - otsustasime teha väikese pausi.  Küsisin siis Borjalt et kaugel me umbes oleme mille peale sain vastuseks et umbes 1 km.  Oma esimese klassi matemaatikale tuginedes püüdsin endale seda matka kuidagi optimistlikumaks muuta ja ütlesin et noh ainult umbes 500 meetrit minna, mille peale Borja vastas, et ei - siit on ikka üle 1 km...  Mida kuradit - kuidas saab distants 2 fikseeritud punkti vahel kõikuda...  Et kui 1.5 km kokku ja umbes 1 km käidud...  No ei pea just olema raketiteadlane...  Selle peale Borja otsis mingi tee märgistuse kus oli kirjas, et olime käinud 750 meetrit...  Järjest hullemaks läheb...  Suurest ahastusest proovisin leida tuge kohalikult puult ja nõjatusin selle vastu..  OK - see oli minu senise reisi kõige rumalam otsus, sest tuli välja - kõige valusamal moel - et selle puu tüvi mööda liikusid tulisipelgad kes siis nüüd trampisid minu särgi sisse.  Ja vot siis läks pidu lahti...  Sain omal käel tunda miks nende nimi on tulisipelgad.  Nimelt kui ta hammustab siis 1) see hammustus ise on meeletult valus, kuid 2) hammustuse koht hakkab kumama nagu oleks keegi sind tulise orgiga torkinud ja selline kuuma tunne jääb sinna ikka oma 10+ minutiks.  Esimene laks oli veel selline, et äkki on sääsk, kuid kui neid tuli ikka oma 2-3 juurde siis läks asi kähmluseks.  Läbi särgi proovisin neid tappa nii palju kui võimalik - sest kuna kandsin seljakotti siis kõikide klambrite lahti võtmine ja särgi lahti nööpimine oleks võtnud eluks vajalikke sekundeid - ja lõpuks pidin tunnistama oma võitu.  Sain küll mingi 6-7 hammustust kokku kuid mis teha.  Ütleme nii et pärast seda ma põhjalikult uurisin kõiki puid millest oli vaja nt kinni haarata et mudamülgaste vahele ennast mitte siruli visata. Pärast järjekordset umbes 10 minutist jalutust - mis selleks hetkeks tundus umbes tunnisena - leidsime aga sellise toreda sildi kus siis kirjas et mingi koht kus saab siis binokliga midagi jälgida on 1.7 km kaugusel.

Come on Borja - mida kuradit.  Kaugel see järv nüüd on?  Pärast umbes veel 15-20 minutit tuli mingi ametlikum silt et nüüd asume järve alas...  Mida aga ei olnud oli järv...  Aga ega see ei tähendanud et see matk oleks olnud igav.  Nt nägime umbes minu käe suurust Morpho liblikat, mida küll kahjuks Boris ei märganud enne kui ta oli liblika ära ehmatanud ja mis siis graatsiliselt metsa kadus.  Mingil hetkel ta aga jäi seisma ja kuulatus...  Ahvid...  Mille peale siis soovitas meil vihmametsa sisse kõndida ja ahvid üles otsida.  Rasisime siis ennast läbi suhteliselt tiheda taimestiku vihmametsa sisse ja aina sügavamale ja sügavamale...  Ahvid aga olid vist natuke liiga ujedad, sest nad lihtsalt läksid meil pidevalt eest ära.  Näeme küll et oksad liiguvad ja ahvid karjuvad kuid ahviga silmast silma - ei mitte midagi.  Pärast paari minutit rassimist Boris ka arvas et nad lähevad meil eest ära ja et peaks tagasi minema.  Mina nõus, kuid nii kui jõudsime tagasi tee peale siis tema keeras paremale, mis aga viis kaua oodatud järvest jälle eemale ehk siis tagasi...  Mina siis esitasin viisaka protesti et miks me tagasi läheme kui järv on teisel pool, kuid vastuseks sain resoluutse - "monkeys"...

No selge - läheme siis otsime ikka need ahvid üles.  Umbes 30 meetrit mööda teed tagasi minnes me ka nad leidsime.  Nad olid küll ikka parajalt sügaval metsas sees kuid binoklitega ikkagi midagi nägi kuigi jah - paigal nad just ei püsinud nii et kui olid binoklitega sihtmärgi avastanud lipsasid nad mingi teise oksa peale või läksid puu taha.  Aga midagi ei ole öelda - ahv sai nähtud.  Kui aga jätkasime teed järve poole siis järsku leidsime päris mitu ahvi kohe.  Nende puhul oli tegu rohkem kollakamate vs pruunide/hallide ahvidega kuid samas need ahvid olid vähem ujedad ja neid oli kohe päris mitu - vaat et äkki 10 tükki.  Päris tore oli jälgida nende migreerumist läbi vihmametsa ja üks nendest isegi ületas tee minu kohal ühelt palmioksalt teisele hüpates.  See hüpe jäi isegi videosse...   https://youtu.be/EC4lh8BmZ48

Kuigi see oli väga huvitav siis kardan et ülima väsimuse tõttu see ei tekitanud minus nii suuri positiivseid tunded kui hetk pärast umbes 15 minutilist edasi jalutamist kui jõudsime paadisadamani.  Ettekujutuse mõttes oli tegu nii Indiana Jones tüüpi džungli paadisadamaga kui võimalik.  Paar pikka peenikest kanuud olid seotud kaide külge ja kõigis ainult 1 puidust aer.  Nimelt kuna tegu on looduskaitse alaga siis ei tohi kasutada mootoriga paate.

Sõites mööda sellist ülal nähtavat kanalit järve poole Boris isegi leidis korraks mingi caimani kuskil võsas kuid isegi selleks ajaks kui Ülo suutis ennast sinna toimetada - istusime paadis nii et Boris istus taga ja aerutas ja Ülo istus keskel - oli temast ainult saba järgi mis sundis Ülot iseloomustama seda kui suurt sisalikku.  Ma ei viitsinud ennast liigutadagi...  Väsinud.  Ainult istumine ja pilgutamine olid minu jaoks juba piisavalt intensiivsed tegevused et panna higi nõretama igalt poolt.  Kuna caiman oli nüüdseks kadunud siis võisime jätkata oma paadisõitu ja umbes 5 minuti pärast avanes selline vaade...  Ülo jällegi maailma näinud inimesena laitis maha selle pildi tegemise asukoha lisades et sama hästi võiks see olla Pühajärv kuid uskuge mind - see on Sandoval järv.

Järv ise pole tegelikult alati olnud järv...  Nimelt Boris teadis rääkida et mingi aeg tagasi - oli vast mingi 30 aastat tagasi nt. - oli see Madre de Dios jõe osa, kuid kuidagi topograafia muutus ja jõesäng muutis asukohta.  Aga järv ise on aus...  Järves elavad kilpkonnad, saarmad, jne. ja lisaks sellele ka meeletu hulk väga eksootilisi elukaid nagu näiteks caimanid, piraajad, astelraid ja mingi kala mis võib kasvada 4 meetri suuruseks.  Väga huvitav.  Samas tuleb välja et selles järves tohib ujuda ja et järgides teatud norme pole see ka eriti ohtlik.  Nimelt teadis Boris rääkida et piraajasi on tegelikult 4 erinevat sorti ja vastavalt sellele on ka nende agressiivsus...  Nt mingi punase kõhuga piraaja pidi olema nii chill et ründab ainult siis kui kuskilt veri väljas kuna ta haistab verd ja näe milline kokkusattumus - selles järves just selline piraaja ongi.  Sama moodi ei pidavat olema ka caimanid hetkel ohtlikud kuna nad on peamiselt (võtmesõna) öösel jahtivad loomad.  Järjekordne norm täidetud.  Kuna mõlemad olime ikka väga väsinud ja nõretasime higist siis see oli piisav meie jaoks et hüpata järve.
https://youtu.be/pQN9OriJIm0

Vesi oli nagu supp...  Kui aga lasta ennast vertikaalsesse olekusse siis oli tunda et see palavus oli ainult pinnapealne ja sügavamal oli temperatuur just selline mida lootsin, kuid väike kartus oli ikka sees sest ei teadnud ju mis seal sügavustes võib minu vastu huvi tunda ja seega hoidsin ennast ikka ujumisasendis.  Enne hüppamist veel küsisime Borisi käest üle et kas siit on OK kaldale ujuda sest me olime liiga väsinud et hakata kuskil keset järve paati ronima rääkimata paadi ebastabiilsusest...  Kui olime saanud mingi 20-30 meetrit ujuda siis Boris teatas, et me nüüd paati roniks sest kaldale lähemal on astelraid ja me ei saa seda kaudu maale.  Rääkida tõlkes mõtte kadumisest.  Ronisime siis paati tagasi...  Kuna riideid selga ei viitsinud panna siis lootsime et saame märkamatult hiilida aluspükste väel enda tuppa kuid see ei tulnud just kõige galantsemalt välja.  Nimelt umbes 100 meetri pikkuse tee jooksul tuli meile vastu 3 gruppi inimesi kelle hulgas ei olnud ka just puudus noortest naistest kellel ei olnud seda kõike vaja näha.

Kuna olime väsinud siis otsustasime natuke puhata ja otsustasime et läheme kella 6 paiku järjekordsele öö kõnnakule või läheme järve peale caimaneid jahtima.  Kuna paadis konutamine ei olnud Ülole just meelt mööda ja mul ei olnud eriti vahet, siis otsustasime valida jalutuskäigu.  Aga siinpool järve ei olnud rajad nii mudased sain mina lõpuks kasutada oma matka tosse...  Kuna Ülol olid aga ainult plätud - ja nendega metsa minek sellisel kellaajal ikka palju ohtlikum sest kes iganes võib sind hammustada - siis pidime minema paadi juurde Ülo kummikute järgi.  Samal ajal kui me kummikuid paadist õngitsesime ja Ülo sokke jalga pani tuli kai äärde kohaliku logde'i mehed kes olid käinud järvepeal kalal.  Noh ma ei ole just suur kalateadlane kuid minu arust olid mõned neist piraajad, mis minu jaoks oli piisav et sellest hetkest edasi kutsuda meie järve hüppamist kui kõige bad ass'imat asja mis ma eales teinud.  Kui aga vaatasin järvele siis nägin kuidas kalameeste paati jälitas üks silmapaar ja mida lähemale see silmapaar jõudis seda arusaadavamaks sai et tegu oli päris korraliku suurusega caimaniga, kes lootis saada mingid pisemad kalad endale.  Meie 3 tundi varem samas järves ujumine... Super bad ass tegu.  Kalamehed viskasidki talle paar kala ja caiman sai korraliku kõhutäie.
https://youtu.be/s5l-SfAYmwI

Pärast seda seadsime sammud metsa.  Nimelt enne oli Boris meid teavitanud et paar nädalat tagasi olevat ta leidnud ühel rajal taranteli - täpsemalt kana taranteli.  Miks kana?  Tuleb välja et see tarantel nimelt sööb kanu...  Vot selline elukas.  Kuigi põnevus oli õhus olime me ettevaatlikud sest meile oli ennegi asju lubatud mis ei materialiseerunud kuid selle lubaduse Boris pidas.  Taranel oli mega ja lasta tal seista sinust 30 cm kaugusel...  Vinge.  Lisaks sellele nägime veel hunnik erinevaid putukaid ja isegi ühte ussi.
https://youtu.be/iAFuVoSJ-9I

Kahjuks oli see tarantel aga raja lõpus mis ei olnud eriti pikk seega meie oodatud tunni ajane retk oli kokku vast 30 minutit.  Kuna aga õhtusöök oli planeeritud kella 7.30ks siis lõime aega sirgeks 3 male mänguga.  Kes võitis ei ole oluline sest mina igaljuhul ei kaotanud.  Õhtusöök oli ootustepäraselt õudne.  Pärast õhtusööki tegime Borisega hommikuse ajastuse plaane sest meil oli vaja jõuda 11:35 lennuki peale.  Nimelt minu arvutuste kohasest läheks meil umbes 45-60 minutit et paadiga üle järve sõita.  Umbes 1.5 tundi et läbida see õuduste tee läbi pori.  Umbes 45 minutit et sõita paadiga PMi sest kuigi eelmine kord läks selle peale 30 minutit siis seekord liigume vastu väga tugevat voolu - müstika vaadata sellist suurt jõge nii kiiresti voolamas.  Käia kontoris ja võtta Ülo saapad.  Käia läbi meie hostelist et käia dussi all sest teades higi kogust mis eraldub minust selle jalutuskäigu jooksul siis oleks ebainimlik arvata et 100+ teist lennukireisijat ei paneks seda pahaks.  Ja lisaks kõigele sellele peab ju ikkagi olema 1 tund varem lennujaamas kohal.  Nii et kokku siis vähemalt 4.5-5 tundi.  Küsin siis Borisi käest et mis kell äratus, mille peale tema, et 7 ja siis 7.30 oleme hommikusöögi söönud ja asume liikuma.  Ma tõesti ei saa aru kui halb saab olla haridustase Peruus kui nii lihtsat matemaatikat ei suudeta teha, kuid õnneks ikka suutsime Borisele selgeks teha et äratus kell 6 ja liikuma kell 6.30.

Hommikusöök oli jällegi ootustepäraselt õudne... Sõit aga üle peaaegu peegelsileda järve taustaks meeletult ilus ja kirev looduseheli tegi selle tasa.  Lisaks kõigele saime hommikul ka näha saarmaid seega välja arvatud see meeletu kala ja astelrai - kõik loomad said nähtud.  Tee tagasi paadini ei tundunudki nii õudne sest meeletu soov ennast hostelis pesta ja PMist võimalikult kiiresti ära minna tegid asja lihtsamaks.  Naljakas seik oli veel mootorpaadiga tagasi PMi jõudmine.  Nimelt enne PMist ära minekut nägin paadisadama seinal silti mis viitas Miguel Grau'le ja Ülo teadis rääkida et tegu nende mingi suure kindraliga.  Tagasi jõudes aga nägin teisel pool sama maja hoopis nime Miuel Grau...  Tuli välja et isegi kohalikud sadama töötajad ei olnud seda enne märganud...  Hea et vähemalt tegu nii suure kangelasega kellel nii unustamatu nimi.

Enne hostelisse minekut võtsin ma veel mingist restoranist meie selle reisi esimese kala cheviche ja pärast pesemist kiiresti lennujaama ja ruttu lennukisse...

Tore oli aga siia vist küll kellelgi tulla ei soovita...

Erinevaid lisa pilte:

 

3 päeva Amazonases... ehk kuidas 2 vaprat ennast proovile panid... osa 1

Puerto Maldonadot (edaspidi "PM") võib pidada väravaks Peruu Amazonasesse.  Kuigi jah - oleme ausad - PMi seostada Amazonasega on sama nagu öelda et pisike allikas Võrtsjärve kõrval oleks seotud Emajõega aga miks ka mitte.  Natuke geograafiast - ja kes mind veel Kolmanda Keskkooli aegadest mäletavad siis geograafia oli mul muster aine.  Nimelt PM asub ida Peruus kahe jõe ristumiskohas, kus siis Tambopata jõgi ühineb Madre de Dios jõega...  Madre de Dios siis omakorda jookseb läbi Boliivia ja Brasiilia (kus ta nimi muutub Madeira jõeks) ja mis siis Manaus'est (kes mäletan Brasiilia World Cupi siis see on see linn kus ei olnud jalgpallimeeskonda kuid see ei takistanud FIFAt sinna $1 miljardit maksa läinud staadionit ehitamast) natuke itta jookseb Amazoni jõkke...  Kuigi jah PM asub Manausest linnulennult umbes 2000 km kaugusel siis jah...  ikkagi Amazonas...  palun ärge võtke meilt seda naudingut...

PMi saabusime 21se Aprilli õhtul ja nagu juba jutuks oli siis Rapla ta ei ole.  Aga huvitav linn ikkagi.  Ülo kes natuke rohkem maailma näinud teadis rääkida et kõik pidavat nägema välja nagu Vietnam kuigi seal pidavat olema rohkem mägesi.  Nagu võite ette kujutada siis PMi Amazonase ala on nagu pisike Eesti suurune soo...  Arvan et ei liialda et kõrguste vahe ei ole 100t meetritki mis siis tähendab et suurema sajuga muutub see kõik järveks ja asi millest siin puudust eriti ei ole on vihm.  Ja kuna on vihm ja kuumus siis on niiskus...  niiskus...  ja veelkord niiskus.  2 head näidet niiskusest.  Nimelt 22se hommikul ärgates tegin ma Ülo voodist sellise pildi...

Jah...  see on voodi kus magamise käigus on kõik linad sinu ümber kleepunud ja seega iga kord kui ennast keerad siis on selline tunne et kohe-kohe kägistad ennast ära.  Ma ei tea kuidas see küll juhtus kuid Ülol olevat isegi padjapüür öösel ennast kuskile kinni kleepinud ja seega padjast eraldunud.  Pole võimatu et ta tegi selle voodiga midagi muud ja see oli voodi kättemaks kuid reisirahu huvides ütleme et tegu oli niiskusest tingitu kleepumisega.  Teine näide muidugi jälitas meid kogu meie 3 päevase ekskursiooni ajal...  Nimelt MITTE MIDAGI ei kuiva... KUNAGI...  Nt kuna 21se õhtul ostsime poest külma pudeli vett (mida kahjus ei jõudnud ära juua) siis toimus loomulik kondensatsiooni protsess mis tekitas lauale meeletu loigu mis ei näidanud mingeid kuivamise märke järgmiseks hommikuks ja see kehtis ka kõige muu kohta - nt riided, pass, jne.

Hommikusöök hostelis oli ootustepärane - kerge muna ja sai - kuid see oli esimene kord kui sai rüübatud sellist kohalikku märjukest nagu koka tee...  Kuigi selleks polnud mingit otsest vajadust sest PM asub umbes 100m merepinnast kuid võtsin seda kui võimalust ettevalmistada ennast Cuscoks mis asub 3600m kõrgusel merepinnast ja koka lehed vajalikud...  aga meie koka seiklustest hiljem.

Pärast hommikusööki sõitsime taksoga meie reisikorraldaja büroosse kus siis saime esimese kogemuse Peruu täpsusest.  Nimelt saabudes avastasime, et me olime teinud natuke vale planeeringu ja et meie Amazonase seiklus lõppeb 24ndal kuid meie lend Cuscosse oli planeeritud alles 25ndaks ja nagu me olime enese jaoks juba täheldanud et PM pole just selline koht kus midagi eriti toimuks siis tahtsime lendu muuta.  Küsime et kaua meil siin kontoris läheb, mille peale saime vastuse et 15 minuti pärast hakkame liikuma.  Kuna aga see poleks olnud piisav aeg et sõita lennufirma kohalikku kontorisse lendu ümber tegema siis lõime käega...  Isegi mõtlesime et kui midagi muud pole teha siis rendime endale võrrid ja tutvume kohaliku eluga.  Samas muidugi see mõte ise ajas mul juba pea ringi käima sest 1) võrrid on siin igalpool ja nendega sõidavad ka näiteks naised kes hoiavad sõiduajal imikuid käes, 2) kõik kes nendega sõidavad ei tundu järgivat mitte mingeid reegleid ja 3) kuigi kõik annavad kogu aeg signaali siis selles ei tundu olevat mingit loogikat.  Kui aga 40 minutit hiljem me seal ikka ootasime siis muutusime silmnähtavalt kärsituks.  Umbes samal hetkel saabus meie giid kelle nimi meie suureks üllatuseks oli Boris.  Kui aga Borja käest küsisime stardi kohta ja saades vastuseks 15 minjuts - mitte minuts vaid minjuts - siis me ei olnud enam nii kergeusklikud.  Õnneks tuli Ülol idee et keegi võiks helistada ikkagi sinna lennufirmasse ja lend ümber vormistada ja uurida kas me peaks ka ilmuma lennufirmasse kohale.  Õnneks kogu asi sai telefoni teel kokkulepitud ja Borja 15 minutit oli ka suhteliselt täpne...  seekord.  Enne aga kui sõit võis alata küsiti meilt jalanumbrid ja vastavalt nendele anti meile kummikud.  Ma ei olnud just kõige vastuvõtlikum sest miks kurat ma siis oma vinged matka tossud kaasa võtsin kuid vastumeelselt ma võtsin kummikud kaenlasse ja astusin ootava auto poole.

Autoks oli 20 aastat vana Toyota Hilux, millega siis sõitsime mööda asfaltteed meie esimese seikluse poole.  Pärast umbes tunni ajast sõitu keerasime aga suure tee peale ära mis siis tähendas kahte asja - võimalus teha õlled ja võimalus ronida auto kasti kus veeta ülejäänud sõidu osa.

Hiluxil oli üle kasti risti pandud üks puulatt mille peal siis sai istuda ja tõsiselt redneck stiilis sõita.  Kõik tundus hea ja huvitav.  Seda peamiselt selle pärast et kuna väljas oli väga soe siis kastis sõita oli palju meeldivam kui konditsioneerita autos ja see andis palju parema vaate.  Kuna aga tee muutus järjest auklikumaks siis mingil hetkel pidime sõitma püsti seistes hoides kramplikult kinni Hiluxi kasti raamidest sest meie - või vähemalt minu - kontori kogemusega kannikad hakkasid protestima.

 Isegi püsti seistes sõitmine oli alguses huvitav - minu jaoks tundus see paraja lumelaua trennina kus pidevalt jalgu amortisaatoritena kasutades pidid ennetama kuhu poole auto vetruma hakkab - kuid ka selle uudsus kadus suhteliselt kiiresti kui saime aru et see tee on vist lõputu. Ja sellise sõidu lisaboonus oli ikkagi ümber olev vihmamets koos kogu eluga.

Pärast umbes tunni ajast sõitu aga jõudsime Tambopata jõe äärde ja suhteliselt varsti saabus teiselt poolt jõge ka meie paat ja jõeületus võis alata.


Kuigi Boris soovitas vahetada mul plätud kummikute vastu ma ei näinud selles otsest vajadust ja suhteliselt jäärapäiselt laskusin mööda umbes 15 meetri kõrgust jõe kallast alla.  Kõik sujus veatult kuni umbes 2 meetrit enne paati kui libe savi sundis mind nö. käe maha panema.  Aga see ei morjendanud mind.  Teisel pool jõge ootas meid umbes sama kõrge kallas mida mööda pidime siis üles ronima ja seekord ei läinud asi enam nii hästi.  Nimelt pärast esimest 2-3 sammu ootas meid aga üli mudane savi kuhu astudes jäid ka minu plätud.  Pean lisama et Ülol oli selleks hetkeks kummikud juba jalas.

Lodge ise oli aga väga normaalne.  Ilusad pilliroo katustega majakesed mis küll ilma akendeta kuid täielikult kaetud sääsevõrkudega ja millel täiesti soliidsed duššiga vannitoad (mille ma muidugi kohe ära mustasin ennast mudast puhtaks pestes).

Pärast lõuna sööki asusime aga oma esimesele vihmametsa jalutuskäigule Borjaga.

 Jalutuskäigu alguses Boris tutvustas erinevaid puid ja rääkis milliseid erinevaid loomi me võiksime näha - nende seas ka Bushmaster madu, mis siis pidavat olema kõige mürgisem kuid meie lohutuseks ei pidavat olema ründav.  Pärast meie esimest jalutuskäiku. mis siis kestis umbes 1-1.5 tundi pidime aga tõdema et peale lodge'i aias jooksva sisaliku me mitte midagi ei näinud.  Selle peale aga Boris proovis meid rahustada et ega sellisel ajal loomi eriti ei näe ka...  OK...  See oli meie jaoks uudis - miks me siis läksime üldse jalutama kui kedagi ei näe - aga Boris rahustas meid maha et pärast kella 5t kui läheb pimedaks siis läheme uuesti ja küll siis näeme.  Umbes 5 paiku siis kogunesime uuesti ja seekord Boris tegi meile väikese slideshow arvuti peal ja näitas pilte erinevatest loomadest keda siis meil kindlasti õnnestuks näha selle öise jalutuskäigu jooksul - a la sipelgaõgija (2 erinevat sorti), jne.  Ütleme nii et ootused kruvisid ennast lakke...  Pärast umbes poole tunnist jalutamist ja taskulampidega igat kohta uurides ei olnud me midagi veel näinud.  Mingil hetkel Boris isegi eksis ära - vabandas sellega et asjad muutuvad vihmametsas nii kiiresti et nt see puu mis meie teed blokeerib on tema jaoks uus ja kuigi puu taga ei olnud võimalik rada tuvastada siis on kõik OK.  Mingil hetkel jõudsime mingi oja äärde kus Boris soovitas siis olla äärmiselt vaikselt ja kustutada kõik taskulambid umbes 5ks minutiks.  10 minutit hiljem ta aga teavitas meid et võime lambid uuesti põlema panna sest kedagi siin ikkagi ei ole.  OK...  Kus on siis kõik need loomad mida lubati?  No ütleme et päris tühjade kätega me sealt tagasi ei läinud sest sellele ojale suhteliselt lähedal nägime me rotti...  noh sellist Eesti keskmisest ikka suuremat.  Kahjuks oli see aga umbes 30 meetri kaugusel ja keeldus ootamast kuniks me binokli suutsime välja võtta.  Aga vähemalt päris tühjade kätega me sealt ei lahkunud, sest rott ja paar suuremat putukat sai ikkagi vilksamisi nähtud ja mina lahkusin sealt 2 vesivilliga (kuradi kummikud).

Pärast õhtusööki oli aga aeg põhku ronida sest päev oli olnud väga väsitav ja järgmisel hommikul oli vaja ärgata kell 4 et sõita paadiga 2 tundi mööda jõge kus siis ootasid meid makao papagoid.

Hommikul ärkasime nagu planeeritud ja päris ilus oli nautida päikesetõusu Amazonases.  Paadi sõit ei olnud just eriti sündmuste rohke - peale 1 kaldal pleesitava valge caymani - mitte segamini ajada valge gay man'iga - ei näinud me midagi - kuid see oli mõnus chillimise moment.  Mingil hetkel ma isegi proovisin puudulikku und tasa teha kuid see eriti ei õnnestunud.

Makao papagoide parim vaatamisvõimalus oli meil siis sellises kohas nagu Macaw Lick.  Nimelt tuleb välja et Makao papagoid hommikuti käivad teatud kohas savi lakkumas, mis siis annab neile teatud toimeainet mis aitab neil seedida toitu mis muidu võib sisaldada toksilisi aineid.  Kuna me aga jõudsime sinna natuke liiga vara siis oli aeg teha kiire hommikusöök milleks siis olid umbes päev vanad saiakesed millele siis võis panna sinki, juustu või moosi vahele ja mida sai siis alla loputada kohviga...  Võiks ju arvata et Peruu on üks päris suur kohvi tootja et siin võiks siis olla hea kohvi kuid jah... EI....  Nimelt kui palusin endale kohvi valada siis valati mulle termosest kuuma vett.  Nähes minu üllatunud pilku ulatas ta mulle aga kohe vee pudelis oleva tumeda vedeliku öeldes - "here is the coffee essence"...  OK...  Pannes seda "essentsi" ikka enda arust võimalikult palju muutis see piisavalt vee värvi kuid nagu inglise keeles võib öelda...  "there was essence without substance"...  Ülo jällegi maailma näinud inimesena pidi tõdema et see on kõige halvem kohvi laadne asi mida tema on kunagi saanud...  Kui olime söögi lõpetanud siis just saabus sinna ka teine paatkond ja pärast seda kui meie giid oli teise paadi giidiga paar sõna vahetanud pandi paadile hääled sisse ja hakkasime mööda jõge tagasi liikuma.  Nähes meie üllatunud pilke teatas Boris, et me läheme teisi loomi vaatama.  Cool...  Teiseks loomaks oli aga jaaguar kes laisalt mingi puutüve peal logeles.  Igati väärt lisa ots.  Boris teadis rääkida et jaaguari nägemine on ikka haruldus ja oma Peruu matemaatikas ja tõenäosusteoorias teadis öelda et sellise asja nägemine on 1:3 võimalus...  Pärast tuli välja et see on ikka palju haruldasem kuid meil sai see nähtud.

Kui jaagur nähtud siis seadsime paadinina tagasi makao papagoide poole.  Kuigi ikkagi ei olnud loobunud ideest plätudega mööda vihmametsa kõndimast siis võtsin ikkagi soovitusi kuulda ja panin kummikud jalga.  See loomulikult vallandas Ülo poolse naerupahvaka sest ma olevat meenutanud talle härjapõlvlast...  Noh mis teha - mood nõuab ohvreid.

Pärast umbes 5 minutist jalutuskäiku paadi juurest papagoide vaatluspunkti võtsime välja kokkupandavad pingid ja asusime ootama.  Umbes 30 minuti pärast ilmusid esimesed papagoid kuid nagu Boris teadis rääkida siis need on valvurid ja uurivad kas on piisavalt turvaline tulla savi lakkuma.  See siis sisaldas endast paljud erinevate makao papagoide (neid on kokku 3 sorti ja kõik on eristatavad ainult värvi järgi - punane-sinine, punane-roheline ja kollane-sinine) kaugemal asuvate puude peal istumist ja vahepealseid luurelende.  Kuigi saime neid binokliga ikka päris ilusti näha siis kokkuvõtvalt võib öelda et niikaua kui meie seal istusime siis ei kedagi ega midagi ei lakutud.  Pärast 2 tunnist ootamist otsustasime asjad pakkida ja tagasiteele asuda sest see oli alles väga väike osa meie päevaplaanist.  Aga ei saa öelda et seal ei olnud ilus loodus kuid jah - järjekordne näide et asjad mida plaanisime näha ja mida nö. sai lubatud ei näinud...  Aga selle eest saime õppetunni mitte enam proovida kohvi essentsi.

Pärast naasmist lodge'i pakkisime asjad ja asusime siis teele Sandoval järve äärde...  Sellest aga juba järgmises kirjas...

Siin veel mõningad vaated: