3 päeva Amazonases... ehk kuidas 2 vaprat ennast proovile panid... osa 1

Puerto Maldonadot (edaspidi "PM") võib pidada väravaks Peruu Amazonasesse.  Kuigi jah - oleme ausad - PMi seostada Amazonasega on sama nagu öelda et pisike allikas Võrtsjärve kõrval oleks seotud Emajõega aga miks ka mitte.  Natuke geograafiast - ja kes mind veel Kolmanda Keskkooli aegadest mäletavad siis geograafia oli mul muster aine.  Nimelt PM asub ida Peruus kahe jõe ristumiskohas, kus siis Tambopata jõgi ühineb Madre de Dios jõega...  Madre de Dios siis omakorda jookseb läbi Boliivia ja Brasiilia (kus ta nimi muutub Madeira jõeks) ja mis siis Manaus'est (kes mäletan Brasiilia World Cupi siis see on see linn kus ei olnud jalgpallimeeskonda kuid see ei takistanud FIFAt sinna $1 miljardit maksa läinud staadionit ehitamast) natuke itta jookseb Amazoni jõkke...  Kuigi jah PM asub Manausest linnulennult umbes 2000 km kaugusel siis jah...  ikkagi Amazonas...  palun ärge võtke meilt seda naudingut...

PMi saabusime 21se Aprilli õhtul ja nagu juba jutuks oli siis Rapla ta ei ole.  Aga huvitav linn ikkagi.  Ülo kes natuke rohkem maailma näinud teadis rääkida et kõik pidavat nägema välja nagu Vietnam kuigi seal pidavat olema rohkem mägesi.  Nagu võite ette kujutada siis PMi Amazonase ala on nagu pisike Eesti suurune soo...  Arvan et ei liialda et kõrguste vahe ei ole 100t meetritki mis siis tähendab et suurema sajuga muutub see kõik järveks ja asi millest siin puudust eriti ei ole on vihm.  Ja kuna on vihm ja kuumus siis on niiskus...  niiskus...  ja veelkord niiskus.  2 head näidet niiskusest.  Nimelt 22se hommikul ärgates tegin ma Ülo voodist sellise pildi...

Jah...  see on voodi kus magamise käigus on kõik linad sinu ümber kleepunud ja seega iga kord kui ennast keerad siis on selline tunne et kohe-kohe kägistad ennast ära.  Ma ei tea kuidas see küll juhtus kuid Ülol olevat isegi padjapüür öösel ennast kuskile kinni kleepinud ja seega padjast eraldunud.  Pole võimatu et ta tegi selle voodiga midagi muud ja see oli voodi kättemaks kuid reisirahu huvides ütleme et tegu oli niiskusest tingitu kleepumisega.  Teine näide muidugi jälitas meid kogu meie 3 päevase ekskursiooni ajal...  Nimelt MITTE MIDAGI ei kuiva... KUNAGI...  Nt kuna 21se õhtul ostsime poest külma pudeli vett (mida kahjus ei jõudnud ära juua) siis toimus loomulik kondensatsiooni protsess mis tekitas lauale meeletu loigu mis ei näidanud mingeid kuivamise märke järgmiseks hommikuks ja see kehtis ka kõige muu kohta - nt riided, pass, jne.

Hommikusöök hostelis oli ootustepärane - kerge muna ja sai - kuid see oli esimene kord kui sai rüübatud sellist kohalikku märjukest nagu koka tee...  Kuigi selleks polnud mingit otsest vajadust sest PM asub umbes 100m merepinnast kuid võtsin seda kui võimalust ettevalmistada ennast Cuscoks mis asub 3600m kõrgusel merepinnast ja koka lehed vajalikud...  aga meie koka seiklustest hiljem.

Pärast hommikusööki sõitsime taksoga meie reisikorraldaja büroosse kus siis saime esimese kogemuse Peruu täpsusest.  Nimelt saabudes avastasime, et me olime teinud natuke vale planeeringu ja et meie Amazonase seiklus lõppeb 24ndal kuid meie lend Cuscosse oli planeeritud alles 25ndaks ja nagu me olime enese jaoks juba täheldanud et PM pole just selline koht kus midagi eriti toimuks siis tahtsime lendu muuta.  Küsime et kaua meil siin kontoris läheb, mille peale saime vastuse et 15 minuti pärast hakkame liikuma.  Kuna aga see poleks olnud piisav aeg et sõita lennufirma kohalikku kontorisse lendu ümber tegema siis lõime käega...  Isegi mõtlesime et kui midagi muud pole teha siis rendime endale võrrid ja tutvume kohaliku eluga.  Samas muidugi see mõte ise ajas mul juba pea ringi käima sest 1) võrrid on siin igalpool ja nendega sõidavad ka näiteks naised kes hoiavad sõiduajal imikuid käes, 2) kõik kes nendega sõidavad ei tundu järgivat mitte mingeid reegleid ja 3) kuigi kõik annavad kogu aeg signaali siis selles ei tundu olevat mingit loogikat.  Kui aga 40 minutit hiljem me seal ikka ootasime siis muutusime silmnähtavalt kärsituks.  Umbes samal hetkel saabus meie giid kelle nimi meie suureks üllatuseks oli Boris.  Kui aga Borja käest küsisime stardi kohta ja saades vastuseks 15 minjuts - mitte minuts vaid minjuts - siis me ei olnud enam nii kergeusklikud.  Õnneks tuli Ülol idee et keegi võiks helistada ikkagi sinna lennufirmasse ja lend ümber vormistada ja uurida kas me peaks ka ilmuma lennufirmasse kohale.  Õnneks kogu asi sai telefoni teel kokkulepitud ja Borja 15 minutit oli ka suhteliselt täpne...  seekord.  Enne aga kui sõit võis alata küsiti meilt jalanumbrid ja vastavalt nendele anti meile kummikud.  Ma ei olnud just kõige vastuvõtlikum sest miks kurat ma siis oma vinged matka tossud kaasa võtsin kuid vastumeelselt ma võtsin kummikud kaenlasse ja astusin ootava auto poole.

Autoks oli 20 aastat vana Toyota Hilux, millega siis sõitsime mööda asfaltteed meie esimese seikluse poole.  Pärast umbes tunni ajast sõitu keerasime aga suure tee peale ära mis siis tähendas kahte asja - võimalus teha õlled ja võimalus ronida auto kasti kus veeta ülejäänud sõidu osa.

Hiluxil oli üle kasti risti pandud üks puulatt mille peal siis sai istuda ja tõsiselt redneck stiilis sõita.  Kõik tundus hea ja huvitav.  Seda peamiselt selle pärast et kuna väljas oli väga soe siis kastis sõita oli palju meeldivam kui konditsioneerita autos ja see andis palju parema vaate.  Kuna aga tee muutus järjest auklikumaks siis mingil hetkel pidime sõitma püsti seistes hoides kramplikult kinni Hiluxi kasti raamidest sest meie - või vähemalt minu - kontori kogemusega kannikad hakkasid protestima.

 Isegi püsti seistes sõitmine oli alguses huvitav - minu jaoks tundus see paraja lumelaua trennina kus pidevalt jalgu amortisaatoritena kasutades pidid ennetama kuhu poole auto vetruma hakkab - kuid ka selle uudsus kadus suhteliselt kiiresti kui saime aru et see tee on vist lõputu. Ja sellise sõidu lisaboonus oli ikkagi ümber olev vihmamets koos kogu eluga.

Pärast umbes tunni ajast sõitu aga jõudsime Tambopata jõe äärde ja suhteliselt varsti saabus teiselt poolt jõge ka meie paat ja jõeületus võis alata.


Kuigi Boris soovitas vahetada mul plätud kummikute vastu ma ei näinud selles otsest vajadust ja suhteliselt jäärapäiselt laskusin mööda umbes 15 meetri kõrgust jõe kallast alla.  Kõik sujus veatult kuni umbes 2 meetrit enne paati kui libe savi sundis mind nö. käe maha panema.  Aga see ei morjendanud mind.  Teisel pool jõge ootas meid umbes sama kõrge kallas mida mööda pidime siis üles ronima ja seekord ei läinud asi enam nii hästi.  Nimelt pärast esimest 2-3 sammu ootas meid aga üli mudane savi kuhu astudes jäid ka minu plätud.  Pean lisama et Ülol oli selleks hetkeks kummikud juba jalas.

Lodge ise oli aga väga normaalne.  Ilusad pilliroo katustega majakesed mis küll ilma akendeta kuid täielikult kaetud sääsevõrkudega ja millel täiesti soliidsed duššiga vannitoad (mille ma muidugi kohe ära mustasin ennast mudast puhtaks pestes).

Pärast lõuna sööki asusime aga oma esimesele vihmametsa jalutuskäigule Borjaga.

 Jalutuskäigu alguses Boris tutvustas erinevaid puid ja rääkis milliseid erinevaid loomi me võiksime näha - nende seas ka Bushmaster madu, mis siis pidavat olema kõige mürgisem kuid meie lohutuseks ei pidavat olema ründav.  Pärast meie esimest jalutuskäiku. mis siis kestis umbes 1-1.5 tundi pidime aga tõdema et peale lodge'i aias jooksva sisaliku me mitte midagi ei näinud.  Selle peale aga Boris proovis meid rahustada et ega sellisel ajal loomi eriti ei näe ka...  OK...  See oli meie jaoks uudis - miks me siis läksime üldse jalutama kui kedagi ei näe - aga Boris rahustas meid maha et pärast kella 5t kui läheb pimedaks siis läheme uuesti ja küll siis näeme.  Umbes 5 paiku siis kogunesime uuesti ja seekord Boris tegi meile väikese slideshow arvuti peal ja näitas pilte erinevatest loomadest keda siis meil kindlasti õnnestuks näha selle öise jalutuskäigu jooksul - a la sipelgaõgija (2 erinevat sorti), jne.  Ütleme nii et ootused kruvisid ennast lakke...  Pärast umbes poole tunnist jalutamist ja taskulampidega igat kohta uurides ei olnud me midagi veel näinud.  Mingil hetkel Boris isegi eksis ära - vabandas sellega et asjad muutuvad vihmametsas nii kiiresti et nt see puu mis meie teed blokeerib on tema jaoks uus ja kuigi puu taga ei olnud võimalik rada tuvastada siis on kõik OK.  Mingil hetkel jõudsime mingi oja äärde kus Boris soovitas siis olla äärmiselt vaikselt ja kustutada kõik taskulambid umbes 5ks minutiks.  10 minutit hiljem ta aga teavitas meid et võime lambid uuesti põlema panna sest kedagi siin ikkagi ei ole.  OK...  Kus on siis kõik need loomad mida lubati?  No ütleme et päris tühjade kätega me sealt tagasi ei läinud sest sellele ojale suhteliselt lähedal nägime me rotti...  noh sellist Eesti keskmisest ikka suuremat.  Kahjuks oli see aga umbes 30 meetri kaugusel ja keeldus ootamast kuniks me binokli suutsime välja võtta.  Aga vähemalt päris tühjade kätega me sealt ei lahkunud, sest rott ja paar suuremat putukat sai ikkagi vilksamisi nähtud ja mina lahkusin sealt 2 vesivilliga (kuradi kummikud).

Pärast õhtusööki oli aga aeg põhku ronida sest päev oli olnud väga väsitav ja järgmisel hommikul oli vaja ärgata kell 4 et sõita paadiga 2 tundi mööda jõge kus siis ootasid meid makao papagoid.

Hommikul ärkasime nagu planeeritud ja päris ilus oli nautida päikesetõusu Amazonases.  Paadi sõit ei olnud just eriti sündmuste rohke - peale 1 kaldal pleesitava valge caymani - mitte segamini ajada valge gay man'iga - ei näinud me midagi - kuid see oli mõnus chillimise moment.  Mingil hetkel ma isegi proovisin puudulikku und tasa teha kuid see eriti ei õnnestunud.

Makao papagoide parim vaatamisvõimalus oli meil siis sellises kohas nagu Macaw Lick.  Nimelt tuleb välja et Makao papagoid hommikuti käivad teatud kohas savi lakkumas, mis siis annab neile teatud toimeainet mis aitab neil seedida toitu mis muidu võib sisaldada toksilisi aineid.  Kuna me aga jõudsime sinna natuke liiga vara siis oli aeg teha kiire hommikusöök milleks siis olid umbes päev vanad saiakesed millele siis võis panna sinki, juustu või moosi vahele ja mida sai siis alla loputada kohviga...  Võiks ju arvata et Peruu on üks päris suur kohvi tootja et siin võiks siis olla hea kohvi kuid jah... EI....  Nimelt kui palusin endale kohvi valada siis valati mulle termosest kuuma vett.  Nähes minu üllatunud pilku ulatas ta mulle aga kohe vee pudelis oleva tumeda vedeliku öeldes - "here is the coffee essence"...  OK...  Pannes seda "essentsi" ikka enda arust võimalikult palju muutis see piisavalt vee värvi kuid nagu inglise keeles võib öelda...  "there was essence without substance"...  Ülo jällegi maailma näinud inimesena pidi tõdema et see on kõige halvem kohvi laadne asi mida tema on kunagi saanud...  Kui olime söögi lõpetanud siis just saabus sinna ka teine paatkond ja pärast seda kui meie giid oli teise paadi giidiga paar sõna vahetanud pandi paadile hääled sisse ja hakkasime mööda jõge tagasi liikuma.  Nähes meie üllatunud pilke teatas Boris, et me läheme teisi loomi vaatama.  Cool...  Teiseks loomaks oli aga jaaguar kes laisalt mingi puutüve peal logeles.  Igati väärt lisa ots.  Boris teadis rääkida et jaaguari nägemine on ikka haruldus ja oma Peruu matemaatikas ja tõenäosusteoorias teadis öelda et sellise asja nägemine on 1:3 võimalus...  Pärast tuli välja et see on ikka palju haruldasem kuid meil sai see nähtud.

Kui jaagur nähtud siis seadsime paadinina tagasi makao papagoide poole.  Kuigi ikkagi ei olnud loobunud ideest plätudega mööda vihmametsa kõndimast siis võtsin ikkagi soovitusi kuulda ja panin kummikud jalga.  See loomulikult vallandas Ülo poolse naerupahvaka sest ma olevat meenutanud talle härjapõlvlast...  Noh mis teha - mood nõuab ohvreid.

Pärast umbes 5 minutist jalutuskäiku paadi juurest papagoide vaatluspunkti võtsime välja kokkupandavad pingid ja asusime ootama.  Umbes 30 minuti pärast ilmusid esimesed papagoid kuid nagu Boris teadis rääkida siis need on valvurid ja uurivad kas on piisavalt turvaline tulla savi lakkuma.  See siis sisaldas endast paljud erinevate makao papagoide (neid on kokku 3 sorti ja kõik on eristatavad ainult värvi järgi - punane-sinine, punane-roheline ja kollane-sinine) kaugemal asuvate puude peal istumist ja vahepealseid luurelende.  Kuigi saime neid binokliga ikka päris ilusti näha siis kokkuvõtvalt võib öelda et niikaua kui meie seal istusime siis ei kedagi ega midagi ei lakutud.  Pärast 2 tunnist ootamist otsustasime asjad pakkida ja tagasiteele asuda sest see oli alles väga väike osa meie päevaplaanist.  Aga ei saa öelda et seal ei olnud ilus loodus kuid jah - järjekordne näide et asjad mida plaanisime näha ja mida nö. sai lubatud ei näinud...  Aga selle eest saime õppetunni mitte enam proovida kohvi essentsi.

Pärast naasmist lodge'i pakkisime asjad ja asusime siis teele Sandoval järve äärde...  Sellest aga juba järgmises kirjas...

Siin veel mõningad vaated: