Ja nii see algas...
Tegelikult "algas" see reis juba eelmisel aastal. Täpsemalt August 2015. Nimelt väisasin Eestit et korralikule pojale kombekoheselt olla oma ema juubeliks füüsiliselt kohal ja lisaks sellele saada kokku võimalikult paljude sõpradega ja filosofeerida teemal "elu pärast lahutust"... Üheks selliseks oli Üloga Ivari saunas (veelkord suured tänud Iff) istumine. Mingil hetkel läks jutt reisimiste peale ja olles selles osas ikka täielik kollanokk (senised reisid ikkagi väga perekondliku orientatsiooniga) käis Ülo välja idee et me peaks kuskile koos reisima - midagi mis oleks teistsugune... Tol hetkel suhteliselt suusoojaks antud "Aga loomulikult" sai aga karastavalt reaalseks kui paar kuud hiljem teema uuesti üles tõusis (kui õieti mäletan siis vast Ülo sünnipäeva kõnes).
Kuna lubadus oli antud siis järgmine samm oli kuna ja kuhu. "Kuna" oli kahjuks minu poolt suhteliselt limiteeritud - töö tõttu sobisid ainult Aprill ja Mai - kuid "kuhu" oli tegelikult carte blanche... Peale Austraalia ja Euroopa oli ju tegelikult maailm nägemata... Olles hingelt paras looduse- ja matkasõber (kes veel ei tea ja lootes Ülot mitte "outides" siis me mõlemad käisime aastaid Pioneeride Palee loodussõprade ringis) siis minu eelistus oli midagi kus oleks piisavalt võimalusi matkata. Kunagi olin pannud Paine del Torres rahvuspargi Tsiilis endale bucket listi ja isegi tõstatasin selle kandidatuuri kuid suhteliselt kiiresti sain aru et see pole reaalne sest mul oli ainult 2 nädalat aega ja see poleks olnud reaalne (SFist Torresesse võtab 2 päeva üks ots...). Vaagides alternatiive käisime mõttes läbi peaaegu kõik Lõuna-Ameerika riigid kuid erinevatel põhjustel elimineerisime neid sama kiiresti. Venetsueela (Ülo käinud juba), Brasiilia (kuritegevus ja lennuaeg), Kolumbia (kuritegevus), Tsiili (lennuaeg), jne. Kui aga jõudsime Peruu kandidatuuri juurde siis me ei suutnud leida põhjusi elimineerimiseks. Ütleme nii et Ülo isegi suutis aga minu parajalt pime kinnisidee Machu Picchu ära näha (ja teha seda võimalikult raskelt matkates ja mitte nagu turistidele kombekoheselt rongiga kohale sõites) suutis ennast maksma panna...
Ja täna see kõik algab. Esimene üllatus tuli hommikul kui minu tellitud marsruuttakso asemel ootas mind natuke teistsugune sõiduvahend. Tuli välja et marsad olid kõik lennus ja et ma pean leppima towncar upgrade'iga... Tough life - I know.
Nüüd aga mugavalt AeroMexico lennukis ja loodan vähem kui 18 tunni pärast näha Ülot Lima lennujaamas...
Epic trip - here I come...
No comments:
Post a Comment