Esimene päev teiselpool ekvaatorit

Kuigi minu lend Mexico City'st pidi asuma teele juba eile siis teatud planeerimatud tehnilised viivitused lükkasid stardi edasi.  Mina oleks olnud piisavalt rahul kui AeroMexico inimesed oleks selle teavitusega piirdunud, sest olen harjunud USA lennuliikluskommetega kus tihti isegi seda sulle ei öelda.  Heal juhul kuuled et lennikut ei ole ja see tõttu lükkub väljalend määramatuks ajaks edasi ja kui sa peaks moka otsastki natuke sarjama süsteemi või julge hundina küsima et miks ikkagi lennukit pole siis koheselt näed silmanurgast sinu poole liikuvat TSA ametnikku kellel Lester The Molester muie näos samal ajal kummikinnast kätte sobitab.  Aga Mexico City on teistsugune.  Nimelt minu suureks üllatuseks pidid nad häda pärast detailselt selgitama miks lend hilineb ja kui nad ütlesid et lennuk asub hetkel extra tehnokontrollis sest eelmisel lennul olevat lennuk saanud mingi äikese tabamuse...  Ütleme nii et korraks hakkasin Lesterit taga igatsema.  Aga natuke üle tunni hilinemist ja lend Limasse võis alata. 

Limasse saabumisel oli palju vähem aktsiooni.  Lennujaamas ühendusin  Üloga kes istus samal ajal Miraflores'es mingis kohvikus ja otsustasime et kuna lendude vahel oli piisavalt aega et ma siis pigem tuleks tema juurde kui istuda kogu see aeg lennujaamas.  Enter taksojuht Jhonny.  Ei mitte Johnny vaid ... Jhonny.  Ei saanud aru kas tegu oli lihtsalt nii progresseeruva mehega kes on lihtsalt ajas ees mis puudutab kõike mis on cool või disleksiat põdeva sõidugeeniusega kuid pärast 3e minutit tema autos ei olnud mul enam vahet.  Disclaimer - mulle meeldib autoga sõita...  mulle meeldib motikaga sõita... ja mulle meeldib nende mõlemaga kiiresti sõita kuid 3e minutiga ma sain aru et tõenäosus mind kunagi Limas autoroolis näha on null ja Jhonny...  on Jumala staatuses selles osas.  Ma pole käinud Aasias ja usun et sealne liiklus on sama hull kuid täpsus ja kiirus millega Jhonny seda liiklust taltsutas...  vabalt paneks nii mõnegi ateisti teisiti mõtlema.  Suunatuld näidati ainult siis kui ta teadis et on midagi kardinaalselt valesti teinud - a la vastassuunas paljudest vasakpööret ootavatest autodest mööda lennanud ja siis kõikide eest risti parempöörde teinud jne. - kuid tõeline suunatuli on tegelikult signaal.  Keerad paremale (ja kõigile vahele) - signaal.  Keerad vasakule  (ja kõigile vahele) - signaal.  Sõidad otse ja keerad üle 3e rea paremale (k.a. suure bussi nina alt läbi) - signaal.  Ja kõik need manöövrid tehti autode ja mootorrataste hordide vahel nii et vaevalt juuksekarv mahtus vahele.  Jhonny'st oli saanud minu iidol ja kuna ma teadsin et varsti vaja lennujaama tagasi sõita ja mul silmis sädeles "In Jhonny we trust" siis loomulikult lasin ma tal ennast oodata.  Pärast kiiret lobisemist Üloga Starbucksis - kus minu ülimalt lihtne võltsnimi "Bob" suudeti ikka puusse panna ja selle asemel ristiti mind "Vam"'iks - oligi uuesti aeg teha väike rollercoaster sõit Jhonny'iga.  Seekord aga Jhonny ei olnud oma võimete üle täielikus kontrollis sest umbes 10 minutit pärast sõidu algust keegi - kellel ei olnud aimugi et kuigi temal on suunatuli sees siis see ei tähenda et Jhonny'l poleks peatee/eelisõigus - keeras lihtsalt oma minivani minu uksest sisse.  Midagi hullu ei juhtunud ja pärast seda kui Jhonny oli seda meest teavitanud mis ta arvab tema emast tegelikult võis sõit jätkuda.  Lennujaama jõudsime piisava ajavaruga mis veel omakorda suurenes sest lend jäi järjekordselt hiljaks.  Seekord küll ilma põhjenduseta...

Sellel lennul püüdsin natuke veel magamisega tegeleda kuid nagu kiuste läks uni ära ja kuna istusin akna kohal siis otsustasin pigem all laiuvaid mägesi vaadata.  Mingil hetkel nägin midagi ühe mäetipul mis väga meenutas Machu Picchut kuid selle asemel et Ülot sellest teavitada ma suutsin analüüsida lennukoridore ja nähtud linnakese asendit ja selleks ajaks kui see enam ei paistnud võidurõõmsalt teavitada Ülole et see vist ikka oligi Machu Picchu.  I know - dick move on my part.  Samas Ülo ebaõnn ise lennukis aknast midagi näha sellega ei piirdunud.  Nimelt kuna lennuki tagumine osa oli tühi ja seega akna kohti oli teisigi siis Ülo hüppas teise ritta et ka seda nautida kuid nii kui ta sinna maha istus siis koheselt tekkisid kuskilt pilved ja midagi ei olnud enam näha.  Samas kui ta aga oma kohale naases siis kohe pilved kadusid ja meie all laius Madre de Dios jõgi ja kohalik Amazonase vihmamets kogu oma ilus.  Lennuki maandumise hetkel - fotograafidele tuttav kui Golden Hour kui päike pole veel loojunud kuid kohe-kohe hakkab ja kõik värvid ümberringi selle tõttu palju erksamad -pidime mõlemad tõdema et see oli kõige ilusam maandumine mida kunagi kogetud.  Welcome to Puerto Maldonado.

Enne siia tulekut suutsin ma tembeldada Puerto Maldonado ("PM") Raplaks.  Mitte pahaga elanike suhtes vaid pigem iseloomustamaks linna suurust ja seega olematuid ööbimis-, söömis- ja klubbamis/pubbamisvõimalusi kuid pärast suhteliselt kiiret jalutuskäiku "linnas" pidime mõlemad tõdema et PMi kõrval on Rapla parasjagu metropolis...

Igaljuhul süüa saime, juua saime ja nüüd siis vaja magama minna sest homme algab tõeline vihmametsa tuur ja ilmateade lubab äikest. 

For the love of Thor!!!